Loomad meres

Kõik sõitsid eile välja merele ja mina jäin kontorisse tööle, kuigi olen alati esimene, kes soovib lainetel õõtsuda.
Laps ütles küll lohutavalt, et ei tea, kas see olekski mulle nii väga meeldinud, sest loksutab ja aega läheb ka.
Aga ma tean seda ju väga hästi. See ongi tore ja töömõtteid välistav. Pealegi nägid nad hülgeid.



Kontoris näeb muidugi töökaaslasi, kes on ka huvitavad. Üks, kes mu selja taga istub, ütles kenasti täna, et tal pole vähimatki kaastunnet nende vastu, kes tulevad kurtma, kui palju tööd neil on. Sest et tal endal on pidevalt nii palju asju käes, et ei suuda teistele kaasa elada.
Sellega ma olen väga nõus ja tunnen sama. Kui keegi räägib, kui väsinud ta on või kui palju tööd tal on, siis ma ei oskagi nagu midagi öelda - nii ju ongi. Et vastadki öösiti meilidele ja lepid kohtumised õhtuteks või nädalavahetusteks, kui muud aega pole, sest need tuleb ometi ära teha.


Kui siis kohtad inimesi, kes sätivad oma nädalat nii, et vaat ühel päeval mul on vaja minna poodi ja teisel päeval tuba koristada, siis saad aru, kui erinevates rütmides elatakse.
Eile näiteks oli olukord, kus mulle helistati, sest kohe ei saadud üht inimest kätte, kes pidi kindlal ajal kindlas kohas olema. Inimene oli oma telefoni koju jätnud, ise õue läinud ja tuli lihtsalt veerand tundi hiljem ja see polnud tema jaoks mingi eriline probleem. Suures plaanis (nii nädala lõikes) ka ootajate jaoks mitte.
Aga kui oled harjunud tegutsema hästi kiiresti ja kontsentreeritult, siis võib sinna veerand tunni sisse mahtuda väga palju ja tavaliselt mahubki - kuni hilineja kohale jalutas, jõudsin võtta kolm kõnet ja valmistada ette varuplaani juhuks, kui teda kätte ei saa.

Vaat sellepärast olekski tore teinekord pikemale paadisõidule minna, siis oled põhjusega levist väljas ja muude ebamugavuste tõttu unustad korraks ära, kui kiire on ja keegi ei oota ka, et täpselt kohale jõuaks.