Midagigi?

Kui keegi oskab öelda mingit viisi, kuidas jätta meelde inimeste nägusid, siis oleks mul seda kiiresti vaja teada.

Eilsel Maalehe peol tervitas mind nimepidi kolm inimest, kellest ühtegi polnud ma enda meelest elus enne näinud.
See on tegelt täitsa seletatav - üks oli Võrumaal elav naine, kellega olen korra ühe laua ääres kõrvuti istunud. Teine oli üks maa kulturnik, kelle juures ma talvel ööbisin, aga siis oli tal kogu aeg müts peas ja koer süles ja nüüd uhke soeng.
Kolmas oli klassiõde gümnaasiumist, keda ma pole 17 aastat näinud ja kellest ma mäletan vaid tema kommet krabisevast kotist saiu nosida.
No mul ei jää inimeste näod meelde, ei jää.
See-eest võin aastaid hiljem mäletada, mida nad rääkisid. Ilmselt on mul tasakaal tugevalt kuulmismälu kasuks. Ehk tuleb see sellest, et ma nooremana käisin alailma prillidega, millega ikkagi eriti teravalt ei näinud ja siis ma ei hakanudki eriti pingutama vaatamisega.
Kord läksin mööda teed, kui teiselt poolt tulid vastu kaks ähmast kogu, kellest üks tervitas.
Järgmisel päeval selgus, et see oli mu pinginaaber (samasugune prillikandja ja uduselt nägija) oma vennaga ja tervitajaks oli vend. "Mõni tuttav või," küsinud pinginaaber temalt seepeale.

Tema endaga juhtus mõni aasta hiljem veel üks eriti kentsakas lugu - nägi silmanurgas vilksatamas midagi oranži ja pidas seda tuttavaks, kes tavaliselt seda karva üleriiet kandis. Ta astus hoogsalt ligi ja asus tervitama, kui avastas, et see on hoopis see Eesti Posti ühel jalal seisev oranž postkast...