Kolmapäev, 6. november 2019

Teid parandab aeg!

Augustis niitis üks viirus mu jalust. Jäin pärast seda köhima kuivalt ja kinniselt, öösel ja päeval ning köhisin mõõdukalt kogu septembri.

Oktoobris hakkasin köhima nagu inimene, kellel on läkaköha. See oli ikka õudne.

Arsti juures saadi mul kätte positiivne vastus borrelioosile, aga mükoplasma, klamüüdia ja läkaköha ei leitud. Veres polnud ka põletikunäitu. Ühesõnaga, täiesti terve inimene, aga köhib nagu segane.
Kopsude asemel tehti röntgen lõpuks roietest, sest näs, et olen suutnud midagi seal paigast köhida, aga polnud mu ribidel häda midagi. Hiljem tehti ikka kopsupilt ka, aga sealt polnud muud näha, kui et inimene on kõvasti köhinud.

Noh arst ütles nii, mina ei saanud midagi aru.

Sain kaht erinevat antibiootikumi, üht neist kolmekordses koguses ja need ei aidanud. Ka kodeiiniga kange köhasiirup ei aidanud. Ventolin pani mu värisema. Arst kirjutas mulle lõpuks hormoonravimi, mille peale teine arst hiljem silmi pööritas ja proviisor pidas pika loengu steroidide kahjulikust mõjust. Igatahes oli see ainuke asi, mis aitas. Ma nimelt jõudsin sinna välja, et köhisin hinge kinni või oksendasin ja vahepeal sülitasin lima välja.

Aga sindrima hormoonil on kõrvalmõjud küll. Olen hajevil, näen hägusemalt ja vererõhk läheb õhtuti alla. Nädalavahetusel tundsin end nii halvasti, et otsustasin mitte kannatada kahe nädala pärast tuleva kopsuarsti ajani ja panin endale aja tuberkuloosikliinikusse, kuhu saab sisuliselt minutipealt. Et noh, seal ju spetsialistid, ehk kellelgi sähvatab midagi.

See oli hea mõte. Majatäis rahvast istus, inimesi polnud, kõndisin kabinetist teise ja andsin analüüse. Muidugi peaksid sinna minema need, kellel on tuberkuloosikahtlus. Aga ma kriteeriumile vastasin: köha üle kolme nädala, enesetunne halb, käinud teab kus. Sellel hetkel poleks mul tegelikult isegi tuberkuloosi vastu midagi olnud - praegu olen nagu terve ja käin tööl, aga eks köhige paar kuud ööl ja päeval, nii-et näost sinine, siis saate aru küll, kuidas jõud tasapisi raugema kipub. Väljavaade kuu-paar haiguslehel olla tundub juba üsna meeldiv, kuigi jah, ma saan ise ka aru, et mingit tuberkuloosi mul tegelikult pole. Tundsin augustis, et olen täiesti tühi ja saan väga hästi aru, miks organism pidurit tõmbas. Aga pidi see siis ka nii käima!

Igatahes tuberkuloosikohas minuga tegeleti. Ja jõuti sinna, kuhu oli jõudnud perearst: ilmselt mingi bakter, mis analüüsiga välja ei tulnud ja mis ajaga ise üle läheb.

"Teid parandab aeg!" teataski rõõmsameelne arst, kelle kõrva jaoks mu köhas midagi hullu polnud.

Ma käin kenasti veel kopsuarsti juures siiski ka ära, sest millegi eest ma lõpuks sotsmaksu ju maksnud olen ja mitte vähe.

Lisan pildi Hiiul asuvast polikliinikust, mis on ajas täiesti seisma jäänud. Nagu paralleelmaailm. Inimesed istuvad kabinettides ja ootavad, et tuldaks. Isegi garderoob on ühes väikses kabinetis, kus istub väärikas emand ja passib peale. Või midagi ta seal teeb. Tundub üsna mõistlik töökoht.






Kommentaare ei ole: