Ühesõnaga.
Kõigepealt aitasid lapsed mööda saart laiali lidunud lambaid kokku ajada suuremasse aeda, siis keskmisse vaheaeda ja siis pisikesse aeda, kust neid on võimalik kätte saada, valida ja märgistada.
Jooksmine oli ränk. Maa mätlik, kohati vesine, lambad isepäised ja nutikad laiali leekima. Tuli olla nutikas, luurata, õigesse kohta seista, vajadusel sõjakisa teha - ja see oli alles algus.
Siis pandi lammastele, kellel veel polnud, märgid külge, kellele vaja, anti ussirohtu. See tähendas, et tuli lammas kinni krabada, kindlalt hoida ja siis üle aia puuri upitada. Lapsed panid tangidesse numbreid ja tõmbasid aerosooliga rohtu saanutele värvi pähe (poistele sinine, plikadele punane jutt). Üks neist pidi puuri ust avama ja valvama, et teised samal putket ei teeks.
Kui koorem koos, veeti see sadamasse. Seal tuli jälle puuriust valvata, kuni lambad mööda sadamasilda paati tariti. Aira (8) otsustas, et hakkab siiski kunagi lambaid pidama, kuid hea arv oleks neli. Karl (11) oli väga üllatunud, et kõik see töö nii raske on. Ja muidugi otsustas ta, et ta enam kunagi lambaliha ei söö.
Lapsed mängisid ka ennastunustavalt paari heinarulli peal ja perenaine oli küllalt hea ega keelanud, kuigi nad seal ikka seda natuke puistasid.
Majaka ümber üksi hulkuva lambukese ristisid nad Majakavahiks ja Karl lunis, et seda maha ei müüdaks. Need kolm päeva, kus oli toredaid ja lastele ka tüütuid ja raskeid töid, olid märksa suurema mõjuga, kui mistahes loeng taluelust. Kumbki laps polnud siiani ju isegi lammast oma käega puudutanud, veel vähem siis teda kinni hoidnud või kõrva numbrit löönud. Mina sain ise ka lammaste kinnihoidmisest mõned sinikad. Õnneks pidin ma lõpuks ainult numbreid märkmikku kirjutama, sest mul oli kaasas Vend, kes hoidis, tõstis, sikutas ja vinnas ise, keda vaja.
 |
| Majakavaht. |
 |
| Telkmiskoht. |
 |
| Pügamine. |
 |
| Lapsed ja lambad. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar