Saarel

Kuulsus kaevas just labidaga lillepeenras. Oli tavapäratult sünge ja ütles, et kõik käib alla, põhja nagu polekski.

Majaka juures oli hirmus tuul. Aga ma leidsin sealt rannaveest väga hea mütsi. Kui ära kuivab, siis näitan teile ka.

Sama puu 2009.

Vaat seda ma nimetan puuks! Viimati sattusin selle talu õuele kolme aasta eest ja siis olid majas elavad poissmehed parasjagu peoga poole peal. Kui nad meid Vahemerega oma õuel nägid, puhkes tohutu elevus ja kõik tormasid troppis uksele.

 Jalad olid natuke nõrgad all ka ja sinna üksteise otsa nad ridamisi pikali potsatasid. Nüüd on üks neist tööl Norras, teine kuskil mandril ning elul pole häda midagi. Puid polnud nad talveks hakanud tegema, kuid kuuril oli uus uks.

Muidu käisin hambaravikabineti avamisel. Ma ise oleksin selle telefoniga ära teinud, aga millegipärast pidas tuumik seda väga oluliseks. Noh olgu. Ikka parem, kui kontoris istuda.