Laupäev, 3. november 2012

Täna hommikul kl 9 helistas üks maanaine, kes tahtis öelda, et nemad kohe arutasid seda asja perega ja neile ikka meeldivad väga need ja need minu kirjutatud lood ja viimasest lehest veel see oli ka väga hea.

Mu numbrit on ju lihtne leida, see on täitsa avalik. Hea, et kl 7 ei helistanud.

Kas see oli tore? - Nii ja naa.

Asi on selles, et viimased aastad on ajakirjandust tugevasti muutunud. Raha on palju vähem ja õhukese kullakorra all on kaugele näha, et tegemist on kõige tavalisema äriga. See äri, tõsi küll, esitleb end valvekoerana ja peab end väga oluliseks, tegelikult aga... Tegelikult taandub kõik müüginumbritele. Kui pead kirjutama asju surve all teatud viisil vaid selleks, et need müüks, siis kaob tuju. Ja kui see on küllalt kaua kestnud, siis need laupäeva hommikused kiidukõned asja enam ei paranda.

Meil lahkub inimesi, on neid keda koondatakse ja neid, kes lähevad ise. Üks vabatahtlikult lahkuja oli pannud endast näoraamatusse pildi, millel ta viib ära kilekotti träniga ja kummipuud. Näost oli ta vana ja vaevatud, kusjuures ise on minust vaid kolm aastat vanem. Seda pilti vaadates läksin päris morniks. Kui satuksin maal mõnele sobivale töökohale, võiksin olla ise see, kes lahkub, lillepott näpus. See mees ütles, et ega ta ei taha ju minna, aga piir on käes. Kahju küll, aga ennast tuleb säästa, sest stress on nakkav.

Vaat nii. Mul on telefonil häirimisvastane seadistusvõimalus, panen selle nüüd ööseks sisse. Kui tahate midagi väga olulist teatada, siis helistage kaks korda, teisel korral tuleb kõne läbi.


Kommentaare ei ole: