Katkend krimkast algab kirjeldusega, kuidas nõukogude ajal kasvanud inimesed ei suuda valida poes erinevat tooni vannitoaplaatide vahel ja jätkub näitega haprast naisest, kes suutis endale välja rääkida defitsiitse malmvanni ning vedas selle üksi ära (ronis vanni alla ja tassis seda nagu kilpkonn) kuni sai ühe auto kinni peetud ja sellega vanni koju. Päris lõbus minu meelest.
"Nõukogude naine peatas hõlpsasti täie hooga sõitva auto, tuli elementaarselt toime raskuste tõstmisega, põlevat taret pole mõtet mainidagi, tulekahju oli meile korraks sülitada, suutsime viie minutiga kokku korjata asjad, raha, mööbli, dokumendid, rõivad ning vedada kõik õue, kus juba seisid lapsed, mees ja koduloomad. Nõukogude naine oli tank, mis ei kartnud mingeid raskusi, toiduaineid täislaaditud lahinguelevant. Paremas käpas kott, vasakus kast, paar lapsukest turjal, londi külge on klammerdunud abikaasa, saba külge ämm ja äi, aga elevant ei anna alla, ta tunneb ennast muide üpris rahulolevalt ning pasundab ähkides: "Perekond on õnn! Mul on nii hea meel, et saan end sugulastele ja lähedastele pühendada. Ja ka töö ei vea alt. Kvartaliaruanne ööpäevaga valmis vehkida? Lihtne. Jätan öökese magamata ja teen ära.""
Kas suudavad meid mõista perestroika lapsed? Näe, kui palju erinevaid keraamilisi plaate seisab poes! Ridade kaupa, võta millist tahad.
Darja Dontsova, Metroo Aafrikani
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar