Meil on ajalooline aasta - 11 on vanus, kellel ei käi päkapikud ega Tema Ise - Jõuluvana.
Kirikus aga käisime. Nagu ikka. "Nii-et me lähme siis kolmandat aastat järjest samasse kirikusse, kus on kõik täpselt samuti nagu eelmistel kordadel?" küsis Karl.
"Täpselt nii, ka laululehed on samad," vastasin ma.
"Tore," ütles tema ja rohkem me sellest ei rääkinud.
Aga see Türi kirik on tore, sest me alati kõnnime pool teed kellamängu saatel ja oleme pärast viie minutiga kodus.
Nojah. Pakkisin ägeda nutitelefoni nii, et seal peal oli üks pehme karuke. Minu meelest oli see selline naljakingitus. Laps hakkaski kohe naerma, kui oli selle pakist kätte saanud.
"Mis see on, mis mõttes nagu," kihistas ta ja patsutas karukest pähe. Mulle nii meeldib see, kui saame koos millestki ühtemoodi aru.
"Jah," ütlesin, "mõtle, kui sa oleksidki ainult selle karukese saanud."
"See oleks tegelikult päris jube olnud," ütles ta ausalt ja tegi rahulolevalt uue telefoniga pilti. Mis parata.
Seda me nimetame õigustatud ootuseks.
Minu ootus jõuludeks on soe tuba ja hoidumine kisast ja kärast. Käisin täna säästukas mandariine ostmas ja lahkusin poest jooksujalu.
Inimeste hulk ületas taluvusepiiri.
Hea on olla kodus.
Hõu-hõu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar