Teooriad

Mul on ammusest ajast seisukoht, et inimesed ei ole tänulikud. See tähendab, et võid neid ju aidata, potitada, pannitada, vannitada, aga hiljem nad isegi enam ei tervita ega mäleta, kuidas sa..., et sa..., mil moel sa...! JNE

Ühest küljest - jah ma ei ole üldiselt aidanud inimesi selleks, et sellest otsest kasu saada. Teisalt, kui pärast avastad, et teine isegi ei taju, et see kuidagi midagi oli, mis tehtud sai, siis see on ka nagu nõme. Või kui võetakse nii, et ah, tal raha on, las annab, küsime teinekord kohe rohkem! Või veel hullem - nad imestavad, et sa rohkem ei teinud või siis lihtsalt... ei mäleta midagi.

 Selliseid asju on mul elus olnud nii palju, et ikka-jälle saan aru, et tegelikult tuleb alati puhuda pasunat ja trummi lüüa, siis on inimeste mälu pikem. (See on hea selleks, et nad ei unustaks ennast ega hakkaks patrama teiste kohta asju, mis ei ole õiged.)

 Näiteks on mõned inimesed, kelle sünnipäeva ma pingsalt meeles hoian, saadan kaarte, teen kingitusi ja viin lilli, sest muidu nad oleks nii löödud. Tulemus? Üks võtab igal suvel üles teema, kuidas ma talvel jälle ta sünnipäeva ära unustasin, teine halab, et oleks hea, kui teda ikka ka vahel märgataks. Nüüd teen lihtsalt suurema numbri iga kord, et see kauemaks meelde jääks.

 Aga miks see jutt?

 Mul oli natuke abi vaja. Lõpuks pöördusin ühe inimese poole, kes on mulle võlgu nii kaudselt kui otseselt. Kas ta mäletas seda? Ei. Kas ta oli vastutulelik ja lahke? Muidugi mitte.

 Päev olnuks väga depressiivse alatooniga, kui poleks helistanud üks sõber, kes täitsa ise pakkus, et võib aidata mind ühes teises asjas ja tunduvalt suuremalt, kui ma üldse tahaks.
Vat. See oli tore.

 Õnneks teebki üks tore inimene kümne lollused tasa. Sellel maailm püsibki. Head sõbrad siin blogis, olge ikka ka toredad, kui saate ja seda nii üleüldises, mitte isiklikus mõttes.
 Ma võtan nüüd hetke ja olen teile selle eest juba ette tänulik ka!