Inimesed

Ajakirjanikuga kohtumine on lihtsa, vähe meediaga suhtleva inimese jaoks selline sündmus, kus esialgu on kõik närvis, siis harjuvad, siis tuleb pingelangus ja siis räägitakse ära ka kõik see, mida polnud üldse plaanis ja tuntakse ennast nii vabalt nagu oleks klaasi vahuveini joonelt alla kulistanud.

 Viimati võttis üks algul värisevate kätega mind oodanud naine poole jutu peal juba paruka peast ja lehvitas endale tuult. Omad inimesed ju noh!

Karl on võtnud kindlalt selle joone, et ajakirjaniku töö on väga raske ja seda ta teha ei soovi. "Aga sa oled vähemalt palju toredaid sõpru saanud," ütles ta mõtlikult alles hiljuti.

 See on õige. Nüüdki Vormsil soovisid kõik lõpuks tungivalt, et ma neile kohe jälle külla tuleks.
Ilma et midagi pildistaks või kirjutaks küll. Nad ise seda nii ei ütle, aga nende nägemuses on seal ka niisugune nüanss, et siis me istume mõnusalt koos, räägime kõigest (st mina kuulan) ja nemad soovitavad nagu muuseas veel teemasid, millest kirjutada. Noh, mis teha.

Eks neil on rääkida ka. Eile käisin näiteks ühe maapere juures, kes olid jube rõõmsad, et sain tulla. Tegelesime nende murekohaga ära, selle ajaga said valmis kotletid ja stritsel ning värske kohv. Ja neil oligi palju rääkida, päris armas lugu oli nende mõisaaegsest kõrvalhoonest nagu peremees seda rääkis:

"Tahtsin hakata maja renoveerima ja teha ust laiemaks. Elu on edasi läinud, suuremaid uksi on vaja. Seda ei lubatud, muinsuskaitse all ja nii. Nad natuke kompenseerivad ka selliste objektide taastamist, võtsin siis hinnapakkumise katusele, saatsin neile. Siis tuli kiri, et maja on muinsuskaitse alt maha võetud ja raha ei saa. No tore, hakkasin siis uuesti plaane tegema. Aga nüüd tuli kiri, et maja on vahepeal jälle muinsuskaitse alla võetud."