Vormsil

Olen uskumatul käigul Vormsi saarele. Kõik inimesed on nii lahked ja rõõmsad nagu oleks nad mingit tabletti võtnud.
Keegi isegi ei kaeba teise peale. Hämmastav.
Eile sõitsin rattaga siin 30 km maha, lõpuks hakkas sadama. Olin väsinud ja läbi ja külm oli ka ja mõtlesin, et miks ma küll selliseid asju ette võtan üldse. Siis jõudsin oma kodumajutusse tagasi, milleks on pisike majake puude all ja kus on ka saun. Perenaine oli sinna puid alla visanud, et sihuke niiske ilm ja... Uhh, oli super. Tuju oli jällle ok ja vehkisin reipalt hapukala peole.
Sattusin istuma pundi merehullude meeste vahele ja varsti olin keset jutte "kuidas me Biskaias tormiga..." ja "korra Põhja-Jäämeres oli tuul nii tugev, et täiskäigul edasi läksime neli miili tagasi!". Kui nad avastasid, et ma saan merejutust aru küll, siis läksid nad väga rõõmsaks ega jõudnud ära imestada, miks meie leht merest nii vähe kirjutab! Võtsin kohe telefonist välja video kalamehest, kellega ma üle-eelmisesse lehte loo tegin ja sain kohe kõik andeks. Lähen nüüd viimase allikaga kohtuma, keda kõik hirmsasti kiidavad ja siis väntan rattaga laevale. Ainult päikselist poolt näen seekord. Päris imelik kohe.