Sellised ongi Osmussaare peateed.

Olen vahepeal kõiksugu kohtades käinud. Üks koht oli tundmatu heinamaa. Pidin olema laupäeval Hiiumaal üritusel ja samas olin kutsutud ka pühapäeval Osmussaarele. Selleks, et sinna jõuda, pidin Hiiumaalt viimase praamiga ära tulema ja järgmisel hommikul vara Dirhami sadamas olema.
Mis tähendas valmidust ööbida kuskil metsas. Teie seda ehk ei tea, aga Läänemaa on väga populaarne suvituskoht. Katsuge sealt hilisööl autoga sõites telkimiskoht leida! Asja tegi hullemaks ka see, et olin meie reklaamautoga, mis paistab miili pealt isegi pimedas ära. Seda ei taha suvaliselt tee serva lükata, kohe on teada, kes liigub.
Kell oli veerand üks, kui mingile rajale keerasin ja mobiili valgel vaatasin, et käib küll. Kaste on väga paks, seega ei saanud lageda taeva all magada, pidin telgi üles panema ja puha. Tulemus oli hea - kui mul muidu on telgis kõva ja padi torgib jms siis sel korral olin nii krogi, et magasin nagu kott.
Seda aega polnud küll üleliia palju, aga piisavalt, et päeva esimene pool erksalt vastu lüüa.
Kohal olid ka kaks telejaama. Nende eelistamine käib mulle närvidele. Üle läksime samas laevas, aga tagasitulekul anti neile varasem aeg, et umbes, et sul leht ilmub alles teab millal, aga NEIL on kiire... No mis mõttes! Olin selle aja peale väsimusest ümber kukkumas ja king ka hõõrus. Õnneks olid paadimehed sõpsid ja mahutasid mu ära nagu naksti.

Osmussaare konserveeritud kirik (see, mis on algsest kabelist järel.)

Mõned inimesed nimetasid seda alust hiljem kaater-lennukiks, seda paadijuhi sõidustiili pärast. Kuna rahvast oli palju vedada ja sõite palju, võttis ta sisse niisuguse hoo, et laevuke tegi lainetel mitmemeetriseid hüppeid. Arvake, kas mina olin jäänud merd kannatava inimesena välja ja telemehed end pisikesse, kuid pehmete istmetega kajutisse libistanud? Ah, parem oligi seal väljas olla, kuigi ma arvasin, et nende hüpete peale vahetavad lülid selgroos kohad ära. Meresõit ja ajavõit ja...
Vahel inimesed ikka ütlevad, et noo, sa käid nii palju ringi... Ja on sellise näoga, et tahaks ise ka, aga näe, ei saa. No tegelt ka, sõitke ise mingi 300km '54 aasta pobedaga, millel ei tööta bensiininäidik ja pimedas ei põle armatuuris ükski tuli. Ja rääkige kümnete inimestega, kellest üks osa surub su nurka ja asub oma elulugu rääkima ja siis hakkab närvitsema, et appi, see oli ju ajakirjanik! Muidugi on see tore, aga vahel ka väga viimast võttev, nii-et pean seisma jääma ja mõttelistest märkmetest järgi vaatama, miks ma seda või teist üldse teen.

Mul tuleb nüüd naruke puhkust. Loodan, et saan natuke eraviisiliselt sellele lambasaarele tagasi minna. Ma ei tea miks, aga see koht meeldib mulle väga. Ja need inimesed on ka üsna erilised. Nad ei ole päris traditsioonilised maakad, isegi linnast on selliseid raske leida. Naine on töötanud ülemnõukogu erirongis perenaisena, torutöödega tegelevas firmas ja teinud teab veel mida. Perekonna soovil kannab ta alaliselt kaelas poole kilo jagu kuldehteid, mis väga kaunilt tema lamasõnnikuste tunkedega kokku lähevad. Mees vaatab teda särasilmil ja arvab, et seda kulda on niisuguse naise jaoks ilmselgelt vähe, liiga vähe! Tjah. Tore pere. Neid ja nende elulugusid ma jaksan kuulata küll.