Raamatutest läbimurdmine tasus ära!
Tegelikult oli mul neid vaja täpselt ühe kõrvalise lause jaoks isikuloos. Muidugi, saanuks hakkama ka ilma, aga... mulle näis, et see oleks oluline vinjett.
Tagasisidest sain aru, et oligi. Aga veel tööst nüüd.
Keset tormi ja tungi olin mingis hoos lubanud teha ühe jupi juttu tuntud lavastajaga. Ta on mulle alati tundunud sümpaatne ja mõnus. Kui jutuajamist kokku leppisin, siis ei pidanud ma pettuma, ta mõistis hästi, et esiteks promob ta oma tööd ning teiseks on kiiiiiiiire.
Leppisime kokku teisipäeva pärastlõunaks, mil see jutt pidanuks juba tegelikult valmis olema. Määratud ajal vabandas ta ette ja taha ning küsis, et kuidas oleks õhtul peale 21? Okei, leheküljel olev auk oli nagunii vahepeal veel suuremaks kasvanud, seda lugu oli vaja ning mul oligi hetkel käsil kiire süüvimine jahindusse. Õhtusel helistamisel ta ei võtnud aga toru. Langesin jalamaid kahtluste küüsi, millistesse, ma ei ütle. Õnneks ennetas ta mu närvivapustuse sellega, et helistas ise ja küsis, et kui räägiks peale 23? Et siis lapsed magama pandud ja...?
No mis sa teed ära!
Leidsin, et sellisel ajal pole formaalsustel enam mõtet, läksin sujuvalt sinale ja küsisin alustuseks, et kle, nagu pikad sul ei saa need päevad või?
"Oh, praegu on selline aeg, et kõigil on kiire, mis teha," oli ta lahke. "Aga muidu ma olen kokku tõmmanud küll, otsustasin näiteks, et öösiti enam ei tee tööd..."
Hakkasin naerma. Seda enam, et kl 23 oli muidugi veel puhas õhtu.
Sõber Ajakirjanik on öelnud, et nutitelefonid, kuhu tulevad sisse töömeilid ja mida vaadatakse päeval ja ööl, viivad töötamise juba täitsa uuele tasemele. Et tööd tehaksegi igal kellaajal.
Ja nii ongi, see on juba hullem, kui "Tõde ja õigus", päriselt ka.
Üks teine sõber, Psühholoog, soovitas mul mõelda oma koormusele ja kui ma ütlesin, et seda ei saa reguleerida, siis nimetas seda eitusfaasiks.
Aga ta ise oli hiljuti ületöötamisest tulnud stressi pärast ühest kõrvast kuulmise kaotanud, seega... see jutt ei loe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar