Läksin täna olude sunnil (lähemal teepoes on varud kokku kuivanud) Viru keskuse teepoodi Milk oolongit ostma.
Poe ees mingil toolil istus tuttav kuulsus, kallis kasukas sülle surutud ja ise muudkui rääkis telefoniga.
Lehvitasin ja läksin sappa. Muidugi viskus ta mulle tagant otsa ja asus kallistama just sel hetkel, kui asusin oma teed küsima.Ülejäänud järjekord ootas kannatlikult. Mis neil üle jäigi?
Tuttav kurtis, et üks asutus on ta pangakaardi kinni pannud ja ta ei saa nüüd arvele raha kanda ega seda välja võtta.
Pakkusin, et mul on münte, kui ta tahab bussiga koju sõita. Ta ei tahtnud. Ilmselt pole ta elu sees linnaliiniga sõitnud. Nojah. Igatahes kurtis ta igavust.
Isegi kalli lennumasinaga sõitmine on igav. Isegi veel igavam, kui aknast välja vaatamine.
"Kui leiaks midagi, mida teha, raha ma ei taha, lihtsalt kuhugi käed külge panna," ohkas ta südantlõhestava kurbusega.
"Kui oleks kasvõi mõned päevad järjest, kus ei peaks midagi tegema ja isegi igav võiks olla," ohkasin mina, aga muidugi oli tema hoopis õnnetum.
Rääkisime pikalt juttu, lõpuks lahkusin pead vangutades bussiterminali suunas. Et need elud inimestel siis ka nii erinevad on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar