Lugesin Ilmar Palli lugemismuljet Hedvig Hansoni kirjutatud raamatust Ellen Kaarmast.
Pärast seda õnnestus hankida toimetusest ka raamat ise kiireks lugemiseks ja see läkski kiirelt.
Ellen Kaarma elu on kurb, sest lõpp oli kurb ja rõõmsatest asjadest ei ole järel dokumente ning palju jääbki teadmata.
Lugemise jooksul hakkasin üha halvemini suhtuma Kaarel Irdi, kellest ma ennegi midagi head ei mõelnud.
Päris hea, et Ellen Kaarmast tema eluajal midagi ei kirjutatud, see oleks olnud üks kallutatud raamat.
Aga praegu on Elleni kaasaegsete suhtumine temasse hästi helge, nad on saanud üle sellest pioneerlikust arusaamast, et iga inimene suudab kõike, kui ta vaid lahtise akna all võimleb, end külma veega karastab ja kangelaslikult tööülesandeid täidab.
Tegelikult on ebaõnnestumine elu osa ja nagu üks tark raamat sõnastab - mitte alati ei olene jooks jooksjast. Mõtlen sageli, et kas need asjad, mille nimel nii palju rassitakse ja tulemuse pärast närvitsetakse, olid üldse ettevõtmist väärt? Seda ei ole muidugi tark kõva häälega küsida.
Aga raamatule soovitan pilgu peale visata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar