Mis me rannast leidsime

Olime siis mõned päevad Osmussaarel. Ööbisime majaka juures telkides, seal on RMKl üks varjualune ja majake, kus oleks saanud ka olla. Aga eelistasime telke ja süüa tegime priimusel ning kasutada saime RMK varjualust.
Muidu pakutakse seal turistidele teed ja kohvi, aga ilm oli pooltormine ja kedagi ei olnud. RMK tädi tukkus mõnusalt ja keetis meile korra vett, kui me ei viitsinud priimust tööl epanna.
Perenaine tõi igal hommikul kohvi ja tegi paaril korral meile niisama heast südamest ka süüa.
Meil oli väga tore.
Selgus ka, et meie linnalapsed ei jaksa käia. Esimsel päeval turnisime mere ääres ja nad olid juba väsinud, kui hakkasime sealt asju leidma. Kuni Karl leidis luigeluid ja Aira kive, polnud veel midagi. Siis aga leidis Karl vasktoru ja kohe mingi raske pronksjunni. Palgil tukkunud Vennal läks kohe uni ära ja ta ronis merre vaatama, mis seal veel on. Ta leidis mingeid malmist juppe ja vahtis kaunis ärevalt ringi.
Mina leidsin täikammi, ühiselt leidsime pisikese koerakuudi ja surnud lamba, täitsa korraliku labida ja muidugi tavapärase hulga üksikuid saapaid.
Õnneks saime kasutada rattaid ja nendega läks matk jõudsamalt. Leidsime šoti mägiveiseid ja lambaid.
Ühel õhtul käisime vaatamas randa uhutud traali vrakki ja tagasi tulles pikutasime värskelt niidetud heinamaal ja vaatasime taevas tähti.
Vaat see oli vahva.

Õhtu.

Peres olid karjakoerad, rotveiler ja kaks kassi. Kõik sõbralikud ja seltsivad. Väemalt ühele lapsele võiks koju osta heinapalli, sest see oli kõige parem mängukoht.

Rongapesa vaatlustornis.

Sõlmesidumine on peen värk.

Junga.

Lambavedu.

Meteoriidiplahvatusest tekinud kivirüngad.

Nii-nii! Mis meil siin on?

Kuut.

Kamm.