Mõtlesin (tööga seoses) täna käte üle ja küsisin lapselt, kas oleks midagi, mida ta tahaks küsida inimese käest, kes teab kätest kõike (kosmeetik).
Jaa, ütles ta kohe innukalt, küsi ta käest, kuidas käed liiguvad!

Muust.
Täna ostsin RaRast raamatu, kassas oli kaks müüjat. Anna talle see ka, ütles üks ja vehkis mingi kaardiga.
Aga, vaidles teine, raamat maksab ju 248 krooni...
Ah, see kaks krooni nüüd, ütles teine lahkelt ja ikkagi andis mulle selle kaardi, millega saab Viru keskuse neljanda korruse peenikeses kohvikus tasuta kohvi, kui ost on üle 250.
Olin kohe tänulik ja kuna ma kipun selliseid kaarte ära kaotama või nad siis aeguvad enne, kui jõuan kasutamiseni, otsisin ka kohviku üles. Üldiselt ma eksin Virus enamasti ära, aga seekord läks lihtsalt - pidin käima läbi vaid ühe vale korruse, ronima alla ja sõitma pärast majaplaaniga tutvumist samasse kohta liftiga jälle tagasi ja käes ta oligi.
Kohvikul on pikk prantsuse keelne nimi ja seal olid reas üliuhked ja kohevad kuklid, võileivad ja salatid.
Vahtisin innukalt ringi, kuni kohvi tehti. Samal ajal saabus pikakoivaline näitsik, kes mind natuke eemale nügis ja kohe kamandama hakkas. Esmalt nõudis cappuchinot kreembrüleega, siis kroissanti lõhetäidisega ja siis väikese klaasi värskelt pressitud apelsinimahla.
Minust jäi ta veel uusi asju hõikama leti juurde.
Vaevalt olin saanud hakata krabistama uue raamatu lehti, kui selja taha maandus kolmene vanemas keskeas seltskond hoopis põneva jutuga.
- Ma arvan, et kapo on õigetel jälgedel...
- Jah ega nad nii tõsist süüdistust muidu esitaks.
- No jaa, muidu meile pakuti Postimehe kommentaarides ajalooõpetajaks juba Ain Seppikut ja Tiit Vähit ja.
- Ei kui nüüd ikka juba kaitseministeerium soovitas, siis ... ja mis veel: ta elab Sauel!

???

No ei kuulnud täpselt ka kõike.
Kui ma ära tulin, siis nad arutasid kooliekskursiooni ja viimane asi, mis jäi kõrva:

- No Albaanias on üldiselt kerge ööbimiskohti leida ja sealt siis edasi...