Helistas kurvahäälne naine, kes soovis, et me tema pildi oma netiküljelt maha võtaks.
Võtsin koduka ette.
"Vabandust, mis loo juures see pilt on?"
"Tütar lõi oma nime google pildiotsingusse ja sealt tuli välja, et teie lehes on tema pilt. Võtke maha!"
Lõin kah tüdruku nime sisse, oligi pilt: pereettevõte - ema, isa, teismeline laps mingi tikand käes.
Aastast 2004.
Olin keeletu. Nägin vaimusilmas, kuidas igavlev noor oma nime taob erinevatesse otsingumootoritesse, loeb ahnelt, märkab pilti ja ostustab kohe, et - vot, mina ei taha seda siia! Endal on reitis kindlasti mitu kontot uhkete galeriidega.
Nämmutasin midagi torru.
"Meil oli raske lahutus, ta ei taha, et see pilt seal oleks," ajas naine oma.
"Kuidas me saaks lehte teha, kui me asju niimoodi maha võtaks?" küsisin natuke tobedalt.
"On see raske seda pilti maha võtta," küsis tema.

Noh raske just mitte, aga põhjendatud ka nagu mitte...
Sest tõesti - kuhu me niimoodi jõuaks?
(NB! Ülalolev on retooriline küsimus, vastata EI OLE vaja!)
Pilti ma maha ei võtnud.
Aga saan hästi aru teles töötavast kolleegist, kes unistab ajast, mil ta on vana ja nõder ning saab omakorda sisustada aega toimetusi mööda käies.
("Ja kui nad mind enam sisse ei lase, siis ma tulen vara hommikul ja ootan ära postiljoni, temale nad peavad ukse lahti tegema!")