Täna sai töökaaslane paki juubelit tähistavast viinavabrikust, kus sees liiter viina ja pudel Vana Tallinnat.
Nii kaua kuni kork maha saadi, oli enamik kollektiivi kuidagi sellest teada saanud ja kohale tormanud.
Laeks sai see, kui üha uute raskuste tõttu päev läbi vaheldumisi vandunud ja halanud kolleeg ütles pärast viina kummutamist kurval häälel: kas see Vana Tallinn on veel kinni... (umbes nagu Karlsson küsiks, et on seal veel tilgakene moosi...)


Joodikutest töökaaslased? Vist siiski mitte. Pigem sai pudelitega kolistades korraks mõtted mujale, sama efekti oleks andnud vist ka saadetis kommivabrikust.
Ma arvan vähemalt nii. Pealegi oli ka minu ära tulles lõviosa jookidest veel järel.
Maailmas on muudki veidrat. Näiteks see lause Cosmopolitanist:

Sa kaebled Eesti ilma üle (kuid salamisi unistad vihmast, et saaksid oma uusi lahedaid kummikuid kanda.)