ÖÖ

Lapsed kippusid mingil ajal väheke tukkuma, aga neile meeldis väga. Mulle meeldis väga see, et ei müüdud õlut ja see tähendas, et kempsu sai kähku. Lapsele tuleb pissihäda ju ootamatult nagu pätt kallale ja siis pole aega oodata.
Ja kuna polnud seda õllejama ja väljakannatamatuid sabasid, siis ei olnud ka haisvaid põõsaaluseid. Super! Kes on lapsega olnud suurel üritusel, saab aru.
Ja mis oli veel tore - et herr president ikka haiglast välja sai ja kõnet pidama jõudis. Hiljem nägin fotograafi tehtud pildilt, et tema kõrval oli paksus palitus ka eelmine president koos abikaasaga. Hmm ... mul oli hea meel siiski seda uut kuulda rääkimas. Meiega koos olnud kaks saksa noorparunit olid melust õige üllatunud ja seletasid, et kui isegi nende ülemkantsler ilmuks kuhugi rahvapeole, siis pole see kuigi kindel, et keegi teda kuulata sooviks.
Tal polevat küll midagi viga, aga nojah. Sellepärast ootasid nad kaunikese põnevusega, mida see president siis ka räägib. Täitsa iseseisvalt jagasid nad ära viite Kanterile, aga muust ma ei tea, mida Ajakirjanik neile rääkida võis.
Ilmselt teatas, et see on "meie traditsiooniline rahvalaul" nagu enamiku repertuaaris olnud lugude kohta (ka. Kuhu küll kõik lilled jäid ja Mustamäe valss).
Nummi!