Teletähe lahkumisest

Ma arvan, et see juhtus umbes aastal 1996 v umbes nii.
Töötasin parasjagu parvlaeval Ahelaid, mis sõitis enamasti Heltermaa ja Rohuküla vahel.
Suviti oli seal puhas hullumaja, hoolimata rasvasest juurdehindlusest osteti vahetpidamata kõik õblukesed külmikud purgijookidest tühjaks. Muidugi kiiremini, kui jõudsime palavast tagaruumist uusi tuua ja seal maha jahutada.
Olin just uue satsi kappi pressinud, kui vahepeal kohale jõudnud teletäht kannatamatult leti juures toksis ja hõikus. Pidin töö pooleli jätma, ta ei saanud hetkegi sellest 1,5st tunnist leti ääres kulutada, mis laeval sõiduks kulub.
"Saiad on teil muidugi eilsed," pasundas ta viineripirukat torkides. "Jah, on," vastasin mina ausa rõõmuga. Ta siiski ostis (peale kõvahäälset hindade üle irisemist) ühe saia ja vist ka võileiva ühele naisele ja teismelisele poisile, kes ta priske õla tagant välja vahtisid.
Pirukaid, neid viineri omasid, tuli ettevaatlikult tõsta, viinerid kippusid suure palavaga kiiresti libedaks minema ja kõvasti pressides võisid pirukast välja lupsata.
Nojah, siis nõudis ta kapist mingit purgijooki. Vist õlut või oli see hoopis Ramlösa mineraalvesi.
"Tütarlaps, no see on ju soe!" pahandas ta.
Ohates põlvitasin oma Pauligi põllega külmiku ette ja tõstsin terve alumise riiuli jagu purke välja, et tagant nurgast jahedamat kätte saada. See tundus kergem, kui hakata temaga seal seletama.
Pärast küsisid teised, kes kuulsid, et teletäht sõitis praamiga, et vau, no mis ta ütles?
Midagi, kohvi ostis...
Ma ei tea, mis ta seal Hiiumaal tegi või oli, aga aeg-ajal oli ta veel praamil kohvisabas ja kord põrutas must ette Kärdlas Hansapanga automaadi juurde raha võtma. Seljas olid heledad lühikesed tenniseriided, vaatasin ta reketitega sokke ja mõtlesin, et miks mehed peavad sokke niimoodi poolde säärde üles kiskuma...

Aga sellest varem - vaadake ma olen ka juba vanem inimene, eks ole - mäletan vene aegseid noortesaateid, kus noor ja aktiivne teleinimene üritas luua telesilda miski Venemaal asuva telestuudioga.
Ta vene keel oli puine, aktsent kohutav ja ka sõnavara polnud suurem asi.
Elu näinud vanemad inimesed vangutasid seda kuuldes kahetsevalt pead.
Hiljem muidugi asi paranes, aga mulle jäi meelde just see saade, kus ta telefoni Aljo, Aljo karjus.
Siis ta oli selline näljane ja vahetu, palju vahetum oma hilisemast poosist, millelt võis suurte ajalehtede kultuuritoimetajatele öelda: Milleks mulle see intervjuu teie lehele, teie saate sellest muidugi kasu, aga mida mina saan?

Või siis, kui tal oli järjekordne raamat ilmunud ja esitlusel küsiti, et mida kavatsete nüüd teha, siis kõik teised inimesed teatasid, et lähevad laulupeole, aga tema kilkas rõõmsalt, et paneb kõik aknad kõvasti kinni, et linna ummistavate noorte kära ei häiriks ega lahku teleka eest enne, kui Wimbledon lõppeb.

Küllap oleks ka tema vajadusel ennast praamile pressinud nagu sama koolkonna naisteletäht hiljuti, aga hoopis arrogantsemalt, häälekamalt ja suuremat ruumi hõivates.

Aga mist sest ikka.

Head teed ja jahedaid jooke!