Puhastasin diktofoni. Seal oli veel üks üsna vana salvestus, mida ma polnud siiani tahtnud kustutada. Asi puudutab üht maakondlikku naljapäeva, kuhu tullakse seitsme maa ja mere tagant, mehed riietuvad naisteks, naised neiudeks, vahepeal pannakse selga lasteriided ja kilgatakse.
Kuidagi olin sel korral saanud hoiduda sinna minekust, aga fotograaf käis ja loo pidin tegema. Ürituse organisaator otsis tulemusi, peast oskas öelda ainult publiku lemmiku. Aja kokkuhoiu mõttes otsustasin talle ära helistada ja küsida muljeid ja seda, millest seekordne omakirjutatud tükk ka rääkis (tegemist on väga produktiivse vanaprouaga). Noh nii lõigu ulatuses infot.
Jutu jooksul jookseb mul mõte kokku, higi tuleb laubale ja tekib tunne, et see kõik ei lõpe iial. Tema läheb reipamaks ja reipamaks, tõmbab endale midagi kaela ja räägib, kuidas teha head naljanäidendit. Lõpuks küsib, miks ma küsin ... kas tahan midagi kirjutada.
(Mitte-ajakirjanikele: See on klassikaline küsimus, enamasti inimesed millegipärast arvavadki, et ajakirjanik helistab isikliku põletava uudishimu tõttu. Lõigust on kustutatud helistaja nimi ja tutvustus, aga alguses ma selgitasin talle aeglaselt ja põhjalikult, kes ma olen, kust ma olen ja mida ma tahan. A jõuab siis inimene kõike meeles pidada!)
2 kommentaari:
Ma ei teagi nüüd, mis oli suurem deus ex machina – kaelakukkuv anonüümseks jäänud asi/auhind või siisMees, on kes tulnud metsa lõikama. Ja veel Elvast.
:D
Aitäh, oli tõega mõnus kuulamine.
:))
Sina jõuad ka nii positiivne olla alati!
Tegelt ma hakkasin iga kord naerma, kui diktofonis asju üle kuulates sattusin huikuvale "kuuulen!"-algusega failile.
Üks teine sama autori näidend, mida ma pidin olude sunnil vaatama, oli tehtud naistevahetuse realiti põhjal. Ta ise mängis ühte vahetatud naist ka ja puha ja tegevus toimus majandi kanalas.
Ja teisel naisel tõmmati kleit seljast ja ta põgenes lavalt pitspesus saali naeru saatel.
Asi sai publikult ja žüriilt preemia, nii-et kaleakukkuvaid auhindu tal jagub.
Postita kommentaar