Poes

Mu koduteele sigines hiljuti suur silt kirjaga ANTIIGIAIT. Läksin vaatama, mis ait see sihuke ka on. Noh avar ja valge ruum oli ühetaolisi kappe servast servani täis. Nende keskel magas ühel nahast diivanil lühikestes pükstes mees, antiikse laua peal käis telekas kõige olümpiaga.
Kui olin natuke ringi kolistanud, siis ärkas mees üles. Teretas ja nii. Istusin natuke ühes uhkes, kuid ebamugavas toolis ja tema vaatas telekat, sassis juuksed püsti nagu Harry Potteril.
Läksin, jalutasin ringi ja leidsin ruumi teisest otsast laua õuntega ja hunniku cd-plaate. Sõin õuna ja istusin ühel veel ebamugavamal toolil ja mõtlesin tööst.
Oli vaikne ja mugav, kuigi veidi kõva.
Siis jalutasin tagasi ja istusin selles esimeses toolis edasi.
Mees lõpetas olümpia vaatamise ära ja tuli sokkide väel teatama, et on juba mituteist aastat koli müünud ja tunneb isegi Indrekut.
Ja et tal on veel üks pood, seal müüb ta endine naine ja ta ise elab siinkandis juba 25 aastat ja...
Ahah, ah nii ja väga vahva.
Kuule ma võtan veel ühe õuna, kas võib ja lähen siis ära.
Tead, sa võta kasvõi kaks õuna...
Võtsingi kaks õuna, käppisin toekat kirstu, proovisin istuda ühel diivanil (see oli neist istumistest kõige hullem) ja asutasin minekule.
Lehvitasin müüjale kah.
Ta krapsas kõigi oma sokkidega püsti ja tegi midagi kummarduse moodi asja. Nojah, eks müüja peab ikka lahke ja viisakas olema.