Ülalolev ülesanne põhjustas täna tõsise arutelu.
Laps leidis, et kuna nr 1 on kõige väiksem number, siis tuleb see joonistada kilpkonna medalile - 1 on kõige väiksem ja kilpkonn on ka kõige väiksem. Tobe täiskasvanute maailm, mis hoopis jänese esimeseks tõstis ja vaese kilpkonna viimaseks jättis, oli tema meelest põhjendamatu.
Pealegi KÕIK lood kilponnade ja jäneste võidujooksust lõpevad teatavasti hoopis jänese kaotusega.
Ohkides ja omaette halades "vaene kilpkonn" kirjutas ta need numbrid ikka ära.

Aga eileõhtune arutlus oli ka päris hull. Või mis te ütleksite, kui laps küsib, et mis seal muna sees on see vedel ja kus on tibu? Ja kui see vedel on tibu, siis kas me praeme tibu ära?
- Ee.. no mitte päris, see vedel, jah vot see kollane seal, sellest peaks tõesti tulema tibu ja kui hmm.. kana...
- Jaa-jaa, ma tean küll seda. Aga siis me ikkagi sööme ju tibu ära! Ta on ju ikkagi muna sees!

Laps nagunii ei söö eriti midagi, kus on muna ja kartsin, et nüüd läheb asi lõplikult käest ära.
Nii et pakkusin sellise variandi, et tibu muna sees on umbes nagu värvid karbis - et kui värvidest tuleb pilt, siis on pilt ka juba värvikarbis, kuigi seda pole näha.

Tibu...

Täna rääksin tuntud pendlimehega ja sain teada tähtsa tõe: kilod lisanduvad juhul, kui inimene on ära sõnutud!
Siis inimene muudkui sööb ja sööb. Ja tal ei tule pähegi sellised asjad nagu pendlimehel endal - et teeks nüüd 14-päevase näljakuuri ja nüüd 9-päevase ja vahelduseks hoopis paar 7-päevast!
Et puhastuda ja üldse.
Rääkisime veel ühest ja teisest. Siis pidime ära lõpetama, sest ta lõunaks mõeldud aeg hakkas lõppema ja ta pidi jõudma veel tingimata kiiruga süüa, enne kui tuhanded tunglejad ukse taga taas aktiviseeruvad.
"Edu ja õnne ja armastust, eriti armastust, see on maailmas kõige tähtsam," ütles see lahke, kuid näljane mees lõpetuseks.