Tahtsin just kurta, et tunnen end nagu saanikoer pärast sõitu (väsinult noh), aga kuna tegemist on säärase kena, ümaranumbrilise sissekandega, siis las ta jääb.
Hea töökaaslane läheb sellele luulevõistlusele, kus ma eelmisel aastal käisin.
Tahtsin talle julgustuseks lugeda ette mõne oma luuletuse, kuid isegi kõige lühemast, mille pikkus on niigi ainult neli rida, suutsin meelde tuletada kaks ja pool ja ülejäänutest vaid seda, et nad on olemas.
Igatahes kõmpis ta toimetuse õues ringi, käes kenasti väljaprinditud pakike paberit luulega ja luges neid pobinal.
Mul tuli kohe see jube tunne meelde, kuidas ma higistades seal vana mõisa saalis seisin, paberid värisesid käes ja huhhhh.... karm. Tegijad sellid, need luuletajad.
Muust.
Merepiiluga rääkisin täna ja ta alustas juttu nagu mingi vanainimene: mu tervis ei ole päris...
Ja seda tuleb ta rääkima mulle, kelle jalg on tuim nagu kasepuu! No tõesti.
Ma isegi käisin täna hommikul röntgenis, et seljast pilti teha.
Seal ukse taga istus juba keegi beib ja vadistas mobiiliga rääkida.
Istusin ka ja hakkasin kiiresti lehte lugema. Lehe lugemiseks on jube vähe aega, oma tellitud EPL-ist saan tavaliselt läbi vaid arvamuskülje ja sedagi tänu sellele, et sõidan sel nädalal bussiga tööle.
Noh, sain kiiruga ära loetud vabanduse, karikatuuri ja repliigi, kui beib, kes oli kõne lõpetanund, tuias igavledes ust uurima.
"Laborant koolitusel, röntgen 1. okt suletud," luges ta pisikeselt sildil kõva häälega.
Nii et läksime laiali siis. Mul oli hea meel, et ta vaikselt minema ei hiilinud, kuigi siis oleksin ehk kogu lehe läbi saanud.
Ja see perearsti soovitatud harjutus eelmises sissekandes. Sellega on nii, et ... njahh, olgu, ütlen nagu asi on: sellest oli abi.
Mu selg on täna enam-vähem OK ja kui üks jalg ei käituks tarretisena, siis võiksin olla täiesti terve, või nagu ütles täna boss:
Väliselt pole sul midagi viga.
Majanduslanguse ajal asi seegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar