vahepeal

Lehevaip Saaremaal.

...on palju juhtunud.

Olin näiteks viis tundi praamisabas pühapäeval koos laste ja A-ga. Kahjuks ei juhtunud peale Maire. A-le, et näha tema metsikut laevale sööstu.

Tegelt, kui mu selg poleks nii väga valutanud ja ma oleks suutnud läppari kotist välja ajada, siis oleksime ka varem tuldud saanud, aga tormise mere vaatamine polnudki nii hull.

Kui ma oleks teadnud, et tuul on puhanguti 30 m/s, siis oleks küll rohkem närvi läinud ja kartnud, et ei saagi üle.

Nad võiks panna sadamasse korraliku elektroonilise infotahvli, et inimesed teaks, mis toimub ega peaks käima ükshaaval kassast küsimas.

Eile jalutasin Kadriorust Pirita poole, päike loojus, kõik oli kena.

Seisin vaikselt bussiputkas, vaatasin kilulinna poole, kui äkki tuli eemalt baari poolt hirmsa vaardiga noormees.

Klaas viskit koos jääkuubikutega käes.

Istus parts! putkasse ja jäi kohe magama. Siis ärkas, hüüdis paar korda kõvasti jou-jou-jou ja tegeles intensiivselt sülitamisega.

Upitas ennast seina najale püsti, võttis hoogu ja ütles: Klge, te viskit tahate? Kõik on teie!

Olin jube tänulik, lonkust loobusin, aga küsisin, kas ei peaks klaasi tagasi viima.

Ei pea, puristas ta. Ma töötan seal baaris, mul on täna vaba päev. A sa tule jälle tagasi teinekord, eks ole.

Näh, siis tuli buss.

Bussis oli veel üks purjus sell - Vello, kes kurtis ingliskeelselt, et ta on eestlane, keda eestlased ei salli, sest ta on sündinud Rootsis, tal on oma purjekas Pirital ja ta on rikas.

Siis võttis ta kotist kena villase poolkuue ja näitas, et ostis uue. Et siis saab nagu kapten kunagi laevalael ringi käia.

 

Ja kolmas hetk elust - enne purjus meestega suhtlemist käisin uhiuut telelavastust vaatamas, mis neljapäeval ETVs alustab.

Tuntud riigikogulane hüppas mulle hõlma, kihistas ja teatas, et on iseenda autojuht, sest muidu oleks kohe kisa lahtiu, et miks ta päise päeva ajal tööd ei tee, vaid kultuuriüritusel on.

Minu meelest oli ta sutike kentsakas, sest ta rääkis seda head nalja kõigile ja mõnele mitu korda.

Tuntud näitleja andis mulle hea sahmaka mööda õlgu ja pasundas, et nii tore mind siin näha. Hämmm...ma küll rääkisin temaga Vargamäel mõne aasta eest viis minutit, aga... jõudsin mõelda, aga siis ta hakkas ise ka juba vabandama. 

Ja tuntud ERR-i töötaja kõnetas mind siis, kui püüdsin ennast tema laia selja tagant laua äärde juustu juurde pressida: Taevake, sööge-sööge ometi, võtke aga juurde, muidu lähebki meil kõik jälle sigadele!

Panen siia pildi Saaremaa vanaema viinapuust, mis koos vana laudaga näeb välja nagu mõni itaalia kivimaja.

Jõudsalt kosunud viinamari.