Ronisime lapsega Tallinna Raekoja torni. Sinna saab peaaegu iga päev ja pilet maksab mõnikümmend krooni. Ronimine oli vastik nagu ikka. Mõned astmed on alatult kõrged ja hirm tuleb peale, kui mõtled nende vana aja inimeste raske elu peale, kes neid astmeid kunagi kulutasid.
Me ronisime ja ronisime ja ronisime.
Kangetel koibadel tuikudes jõudsime torni ja saime seista keset niiske tuule tõmbust ning vaadata lauluväljaku ja Viimsini välja.
Ja Karlssoni maja nägime ka.

Muudest uudistest siis niipalju veel, et käsin pulmas ära. Seal oli karjakaupa meediainimesi.
Üks sugulane ütles möödaminnes: "Noh, räägivad ladusalt, nagu ajakirjanikud ikka. Ja jutust neil puudu ei tule... nagu sulgi..."

Nii et sõbrad - ajakirjanikud oleme ja latatarad pealekauba.