Üritus: kahepäevane EL-i rahade jaotamise teemaline seminar Ida-Virumaal.
Osalised: Ametnikud ja ajakirjanikud.
Peamised sihtkohad: Prügimäed.

Kui ajakirjanikke on ametnikega võrdselt, siis ajakirjanikud tunneb ära kõvema hääle järgi.
Veel tunneb nad ära selle järgi, et aeg-ajalt hüüatab keegi neist midagi sellist, et: Ajakirjanikud oskavad nii hästi võõrastega sulanduda! Või Ajakirjanike naljad on parimad!
Siis on veel nii, et ametnikud räägivad tasakesi ja intensiivselt omavahel, aga ajakirjanikud on juba avastanud saunast kaetud laua, ajanud midagi maha ja püüavad seal end üle üksteise kuuldavaks karjuda, sest igaühe jutt on kõige huvitavam ja kõigil on midagi öelda, sest kes poleks puutunud lugu tehes kokku N. ministeeriumiga, käinud siin v seal prügimäel, tootmishoones, lasteasutuses, suhelnud nii selle, teise kui kolmandaga...
Aga siis kui kogenud reporter räägib sellest, et ajakirjanikud on ainsad, kes julgevad pidulikel üritustel ära süüa ka laual toidu vahel olevad kaunistused, jäävad ka ametnikud kuulama.
(Noh, olgem ausad, viimati ühes kohas need pehme juustu vahele maitsekalt pandud värsked maasikad, mida keegi võtta ei söandanud... noh need olid pisut vesised, kuid muidu päris head küll.)
Väärt on ka hetked, mil P. ajakirjanik istub ja osutab seisvale Ä. ajakirjanikult suunaga samuti seisvale EPL-i ajakirjanikule: Nagu kirjutas teie leht, siis teil sel aastal jõulupidu ei tule... Ja hetk peale seletamist osutab ta vastupidises sunnas: Ja nagu kirjutas teie leht, siis teil läheb viimasel ajal majanduslikult eriti kehvasti...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma ... Kõik toimetuste insided muutusid tühiseks hetkel, kui selgus, et minu vastas istuv meediakommunikatsiooni magister ja ühtlasi verivärske kommunikatsioonijuht on alati oma hinges tundnud end .... Patriitsina!
Ja tema kõrval istuv äsja loodusajakirja tööle asunud noorhärra oli hiljuti peol, kus valmistati Dibbleri pirukaid!
Ja nad teadsid Robert Asprini rohelist paharetti!
Aga nad ei mõistnud, kuidas võib keegi tunda end ajuti nagu vana hea Nanny Ogg, kuigi nad muidugi olid lugenud kokaraamatut...
(Muuseas mulle meenub sealt banaaniretsept a la raamatukoguhoidja. See kõlas nii:
Take one banana!)
Me leppisime kokku, et kohtume magistri juures pärast aastavahetust, kui tema boyfriendi vanemad on saatnud Bulgaariast kohale iga-aastase tavalise koguse kohalikku samakat.

Ma ütlen, see kohtumine oli väärt oma kaalu KLUDIS!