Randröövlid

Lugesin raamatut Kõpu poolsaarest, kus vanemad inimesed meenutasid lugusid oma noorusest ja rääkisid edasi neid jutte, mis neile olid kunagi vanad inimesed kõnelelnud.
See, et kõik, mis meri randa toob, kuulub leidjale ja kohesele äravedamisele tema aita, avaldas minu meelest ilmselget mõju ka muule elule.
Üks kange Kõpu naine näiteks ärgitas selgetel ja kuuvalgetel öödel poegi kõrvaltaludesse vargile, ise ei saanud aga silmatäitki und, sest kartis kangesti, et nendestsamadest taludest tullakse tema tallu ka kraami näppama.
Teise kohta läksid aga külapoisid lausa selle eesmärgiga, et kojas käimist lõpetav marjavein ära virutada. Valvas perenaine aga kuulis pudelikorvi sangade käginat ja kukkus nii kõvasti karjuma, et poisid pudelit maha jättes suure ajuga põgenesid.
Korra aga tuli Kalana sadama juurde suur inglaste aurik, mille meremehed sealsamas ära uputasid - lõid augud põhja ja tulid ise kaldale. Kõplased ei kannatanud sellist raiskamist vaadata ja proovisid uppuvale laevale ronida ja sealt asju võtta. Inglismannid olid aga seepeale kole kurjaks saanud, tagasi sõudnud ja mehed ära ajanud. Peksid nende paadis veel kõik asjad ka puruks, mis leidsid ja loopisid üle parda.
Vesise suuga vaadati, kuidas aurik põhja läks ... aga oh rõõmu, kohe varsti tuli suur torm, mis laeva segi lõi ja asju kaldale hakkas uhtuma. Siis olid inimesed uppumisega riskides laintesse hüpanud, et esimesena mõni sohva või padi kätte saada.
Hiljem tulid kohale kindlustuskompanii laevad, kes väärtuslikuma kraami aurikult üles tõstsid ja ära viisid.
Aga kõigist erilisema tembuga sai hakkama üks paadiseltskond, mis asus mereteele ühe palvevenna juhatusel. Kuna see oli ennegi Saksamaalt kaupa toonud ja talle võis usaldada raha ja kaubatellimused, siis läksid nad pika nimekirjaga teele, isegi mõisnik andis suure hulga raha kaasa oma asjade jaoks.
Kui sihtkohas nähti, et mehed on tulnud tõsist diili tegema, kaeti kohe laud ja esimese päeva olid kõik nii purjus, et ei jaganud ööd ega mütsi. Teine ja kolmas päev läinud paranemisele, siis hakati tellimusi kokku korjama.
Saksa kaupmehed olnud väga rõõmsad ja aina vedanud kraami laeva juurde.
Meestel aga hakkas idanema plaan - laev on koos, astu ainult sisse ja sõida hüva tuulega minema - milleks veel maksta?
Usklik kapten palvetanud tükk aega kai peal põlvili maas, hüüdnud midagi tuulde ja tulnud raske sammuga laeva. Siiski anti otsad ja purjetati kodu poole.
Seal oli meestel juba mure majas, mõisnikule räägitud asi kohe ära ka. No siis leidsid targad mehed, et ega nüüd ole muud, kui tuleb toodud asjad hoolsasti ära peita ja meestel vähe varju hoida.
Kui sakslased laevapaberitel olnud andmete järgi mõne päeva pärast kohal olid, siis ei teadnud keegi midagi ei küsitud meestest ega laevastki.
Isegi kirikuõpetaja arvanud, et küllap oli laevapass võltsitud, sest tema küll sellistest midagi kuulnud pole...

Ma pakun, et sellised asjad tulevadki, kui rannast leitud asjad inimestele nii olulised on. Noh, suur osa kallist rauda toodi ka merest ja raual oli sel ajal tõeline kullahind.
Nii et lõpuks siis vaadatigi juba muud vara ka sellisel pilgul, et ega see ometi nii ripakil ei ole, et võiks peaaegu ära olla.
Mine tea, mida sealt vanadest taludest praegugi leida võiks, kui vahepealsel piiritsooni ajal ei oleks Kõput põhjalikult ära tuulutatud.
Aga tuulest teadsid need vanad randröövlid hästi, et see võib olla kord siit, kord sealt ja kuuldavasti maetud hulk varandust seetõttu kindlate märkide järgi maha või peidetud aiapostide sisse.
Nii et randröövlite jälgedes ei maksa Kõpus ainult mööda randa joosta, võib minna ka mujale.
Näiteks prügimäele, me korra Vahemerega nii tegime ka... aga sellest ma räägiks teinekord.