No hakkas peale siis. Aga ausalt öeldes - aktus polnud sugugi hull, isegi lastele meeldis, ehkki Karl ei saanud aru, mida see kentsakas sõna tähendab.
Direktori (pildil sinise kuuega) kõne kestis nii viis minutit või ka vähem ja koosnes viidetest Ilvese kooliaasta alguse tervitusele. Oli päris normaalne. Seda enam, et see oli tal samal päeval kuues aktus pidada, kool mahub aulasse ainult jupikaupa. Aktuse ajal pidi direktor seinale nõjatudes seisma, sest istekohti ei olnud.

Esimese klassi omasid oli juba ennast 160, pluss abituurium, pluss esimese klassi omade emad, isad, vennad, õed, vanaemad, vanaisad, sõbrad ja sugulased.
Nägi ka kuulsusi.
Traditsioonilise koorilaulu ajal joosti laval nii palju edasi tagasi, et mul ei hakanudki eriti igav. Seda enam, et asjal oli telg - alustuseks, kuni rahvas kogunes ja lapsi sisse oodati, näidati suurel ekraanil vana vene multikat Ohhist ja Ahhist matkal. Pärast koor ka jagunes Ohhiks ja Ahhiks.
Mu selja taga istus üks vanaisa koos mingi muu vanaonuga ja aina rääkis oma lapselaps Gregorist ja sellest, et poiss küll tähti suuremat ei tunne, aga näe, automarke teab väga hästi.
Kui lapsed laval aabitsate järel käisid ja lapsevanemad oma võsukest ära tundes üles alla hüppasid nagu hüpiknukud, et enda oma kaugelt-kaugelt pildistada, siis ehmatas vanaisa poolt istmerida huilgega: Näe, Geku, Geku on seal laval, näe, kui tõsine!
Aktusega oli veel selline asi, et kõigepealt tõusid kõik püsti ja plaksutasid, kui lapsed sisse tulid. Siis mõned istusid, aga pidid kohe tõusma, sest kooli lipp kanti pidulikult sisse. Siis jõudis enamik taas istuda, kui algas hümn. Kui siis oli istutud, aga abituriendid oma esimese klassi omadega seisma jäid, sattusid inimesed segadusse, a kui selgus, et nüüd lauldakse kooli laulu, siis enamik istus edasi puhtalt sellepärast, et tobe oli jälle tõusta.

Siiski meeldis mulle see asi üsna kenasti, selline loominguline ja lahe tundus, ei olnud midagi õõnsat ja tüütut. Ja lapsed tundsid ennast silmnähtavalt hästi. Karl ootab väga homset esimest koolipäeva, sest siis "saab lõpuks hakata õppima!".
Ta ei tea veel, et see kestab nüüd aastaid ja aastaid ja tegelikult ei lõppegi ära. Ma loodan, et talle meeldib koolis rohkem, kui mulle, ehkki ka minul on fotodel esimesel päeval kaunis rõõmus ja elevil nägu. Hiljem asjad muidugi muutusid ja mõnele perioodile koolis on mul ikka veel vastik mõelda. Mul on siiski hea meel, et ma tollal matemaatika ülesannete lahendamise asemel Homerost ja Cervantest ja isegi tellispaksu "Pickwick klubi järelejäänud paberid" ära lugesin, ma ei tea, kust ma praegu selleks aega võiks leida ja kas mul ka enam tahtmist ja viitsimist oleks.
See pakkus mulle palju rohkem, kui head hinded, aga kahjuks tuli hinnete pärast paksu pahandust ja Homeros ei huvitanud kedagi.
Aga mis ma heietan. Karl on palju distsiplineeritum ja teda huvitavad numbrid väga. Südamevärinal loodan, et see kõik läheb võimalikult valutult ja isiksus ja kool tulevad teineteisega toime.