Minu jaoks on see aasta ema debatt ebameeldiv taluda, umbes nagu peaks mingi seisukoha võtma või midagi õigustama. Aga ei pea ju. Ent mõni sõna siiski.
Mulle väga meeldis Sofia Joonsi jutt Välba saates, kus ta kirjeldas, mismoodi ta poeg Eesti koolist Rootsi kooli üle minnes tuli sealt tagasi avastusega, et tema ja tema ema ei olegi katkine pere, hoopis väike pere! Ja et pered ongi erinevad.
Meil on näiteks selline pere, kus me muidu elame lähestikku ja pojal on vahva isa, aga majanduslikult vastutan meie kahe hakkamasaamise eest mina. Kitsamatel aegadel on see mind väga frustreerinud, ühel hetkel leppisin ja nüüd anname pojaga endale aru, et kõik on valikute küsimus.
Tahame reisida Indiasse? Okei, siis uut diivanit ja veel mõnd muudki asja me ei osta, lepime vanadega ja pange tähele - ei kurda selle üle. Sest me ise valisime nii.
Poeg tahab ägedat ratast? Selge, see tähendab, et remonti ta tuba ei näe nii pea. Mina tahan reisile minna, hästi, siis pesumasinat välja ei vaheta. Mõlemad tahame ägedat koduarvutit, selge, et lapse riidekapp tuleb hiljem. Jne. Jne.
Me oleme selle üle arutanud ja otsustanud, et teadvustame endale, et sellised me oleme. Mitte väga praktilised ehk ägeda kodu sisustamise kohast, kuid samas võimalikult rõõmsad, sest me teeme valikuid, mis meid rõõmustavad.
See, et ma olen sealjuures keegi, kes ei sobi kandideerima aasta emaks, pole mulle siiani pähegi tulnud. Ja üldiselt on mul sellest ükspuha ka. Kuna see kisa siiski lahti läks, siis arutasin pojaga teema läbi. Sest perspektiivis poleks mul vähimatki selle vastu, kui temal tekiks vastupidav traditsiooniline peremudel ning kunagi oleks olemas keegi, kes nimetaks mind vanaemaks. Ma ju ise startisingi tavapärase peremudeliga ja kui see pauguga lõhki lendas, olin väga pettunud ja kurvameelne. Võttis pikalt, et sellega kuidagi toime tulla. Aga töö meid päästab, eks ole.
Esialgu teeb mulle rõõmu, et laps näeb mind oma elu kindla osana ega unista ajast, mil saab alustada nn iseseisvat elu. Näiteks kuulates, kuidas eurolaulja rääkis, kuidas ta ema võttis palgata puhkust, et tulla tripile kaasa last hoidma, kommenteeris mu poeg, et välismaa tuntud artistide emad küll ei pea tööl käima ... kui nad muidugi just ei taha.
Nägin selles lootust, et kui ta majanduslikult õnnestub edaspidises elus, saame jätkuvalt ja senisest enam koos mõnusalt kulutada asjadele, mis teevad meid rõõmsaks.
Algus on tehtud, tööl läheb tal kenasti ja ma loodan, et ka põhikool saab selle kõrvalt lõpetatud. Isegi karjäärist (liikumisest suuremasse poodi) on juba juttu tehtud.
Igatahes head emadepäeva teile kõigile ja võtke seda asja rahulikult.
Mulle väga meeldis Sofia Joonsi jutt Välba saates, kus ta kirjeldas, mismoodi ta poeg Eesti koolist Rootsi kooli üle minnes tuli sealt tagasi avastusega, et tema ja tema ema ei olegi katkine pere, hoopis väike pere! Ja et pered ongi erinevad.
Meil on näiteks selline pere, kus me muidu elame lähestikku ja pojal on vahva isa, aga majanduslikult vastutan meie kahe hakkamasaamise eest mina. Kitsamatel aegadel on see mind väga frustreerinud, ühel hetkel leppisin ja nüüd anname pojaga endale aru, et kõik on valikute küsimus.
Tahame reisida Indiasse? Okei, siis uut diivanit ja veel mõnd muudki asja me ei osta, lepime vanadega ja pange tähele - ei kurda selle üle. Sest me ise valisime nii.
Poeg tahab ägedat ratast? Selge, see tähendab, et remonti ta tuba ei näe nii pea. Mina tahan reisile minna, hästi, siis pesumasinat välja ei vaheta. Mõlemad tahame ägedat koduarvutit, selge, et lapse riidekapp tuleb hiljem. Jne. Jne.
Me oleme selle üle arutanud ja otsustanud, et teadvustame endale, et sellised me oleme. Mitte väga praktilised ehk ägeda kodu sisustamise kohast, kuid samas võimalikult rõõmsad, sest me teeme valikuid, mis meid rõõmustavad.
See, et ma olen sealjuures keegi, kes ei sobi kandideerima aasta emaks, pole mulle siiani pähegi tulnud. Ja üldiselt on mul sellest ükspuha ka. Kuna see kisa siiski lahti läks, siis arutasin pojaga teema läbi. Sest perspektiivis poleks mul vähimatki selle vastu, kui temal tekiks vastupidav traditsiooniline peremudel ning kunagi oleks olemas keegi, kes nimetaks mind vanaemaks. Ma ju ise startisingi tavapärase peremudeliga ja kui see pauguga lõhki lendas, olin väga pettunud ja kurvameelne. Võttis pikalt, et sellega kuidagi toime tulla. Aga töö meid päästab, eks ole.
Esialgu teeb mulle rõõmu, et laps näeb mind oma elu kindla osana ega unista ajast, mil saab alustada nn iseseisvat elu. Näiteks kuulates, kuidas eurolaulja rääkis, kuidas ta ema võttis palgata puhkust, et tulla tripile kaasa last hoidma, kommenteeris mu poeg, et välismaa tuntud artistide emad küll ei pea tööl käima ... kui nad muidugi just ei taha.
Nägin selles lootust, et kui ta majanduslikult õnnestub edaspidises elus, saame jätkuvalt ja senisest enam koos mõnusalt kulutada asjadele, mis teevad meid rõõmsaks.
Algus on tehtud, tööl läheb tal kenasti ja ma loodan, et ka põhikool saab selle kõrvalt lõpetatud. Isegi karjäärist (liikumisest suuremasse poodi) on juba juttu tehtud.
Igatahes head emadepäeva teile kõigile ja võtke seda asja rahulikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar