Haarasin ühe tööasja pärast raamatukogust kaasa pinu ajalooraamatuid vabariigi algusaastatest ning tegin ootamatu avastuse teose "FAATUM. Eesti tee hävingule" näol. Täpsemalt on see riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940, koostanud ja kommenteerinud Küllo Arjakas.
Nüüd, kui Pätsi jälle agaralt sarjatakse nagu oleks tema ihuüksi baaside lepingu korraldanud, on see eriti huvitav lugemine. Soonpää on üles kirjutanud teateid ja emotsioone, samuti kõrgemate riigitegelasteni jõudnud kuulujutte. Saab ka lugeda, kuidas kogu riigimeeste punt baaside üle arutab ja hilisem ning selle ajastu viimane välisminister Ants Piip ka siiralt kinnitab end Stalini juttu uskuvat. Kui ta hiljem vangilaagris sureb, siis on tal ikka veel taskus Stalini pühendusega foto, mille see talle toonastel läbirääkimistel andis.
Kõhe on lugeda, et veel 1940.a. kevadel ei paista keegi neist uskuvat, et Eesti kaotab lähiajal iseseisvuse. Aeg on ärev igal pool, venelased trügivad jõuliselt sisse, aga et lõpp on nii lähedal, seda tunnet päevikust ei paista.
Huvitav on märkus lahkuvate baltisakslaste kohta - et 700 aastat oleme me seda oodanud ja nüüd nad lõpuks lähevad! Ise viletsad ja väetid! Ja juures on foto, kuidas ühte vanameest kanderaamiga laevale veetakse. Meie põlvkond täna ei taju enam seda, et vaat kus sakslased ja see, et nendest lahti saime, oli üks maailmatuma õnn. Sellised asjad ununevad kiiresti.
Muidu on ka elu suure kapakuga edenenud - ntks on mure, kui õhtul hilja veel peaministri juurde tullakse kiiruga kutsuma, kuid riigikontrolör on juba saunas käinud ja tal on krae kaelast ära!
Kui raamat ilmus, siis on Argo Ideon kirjutanud sellest Postimehes, mõned väljavõtted on ka juures, lugeda saab seda SIIT.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar