Laupäev, 9. september 2017

Odessa

Mõnedmuljed Odessast, kust mõistagi oleme juba ammu tagasi, sest laps pidi minema kooli ja mina tööle. Noh, kõik oli nii odav, et me tulime tagasi suht rahatuna.


Laps sõi ära vist 10kg virsikuid, mida käis ise pidevalt üle tee poest juurde ostmas, mina jõin mitmeid veine ja muud, sest see oli kõik lihtsalt kanii odav jaõlu maksis coca-colast vähem. Pood oli muidugi avatud 24/7 ja õlut müüdi ka imikutele.

Meil on need ajad möödas ja hea ongi. Veidi oli ikka kurb vaadata ka neid inimesi, kes poodides ja toidukohtades röögatult pikki vahetusi tegid. Inglise keeles rääkimine tekitas segadust, seega tuli mu vene keelest välja pigistada nii palju, kui võimalik. Õnneks on sealsed inimesed jutukad ja kui suutsin ühe sõna öelda, pakkusid nemad kolm võimalikku järgmist juba ise välja.

 Meie airbnb-st võetud korter oli õnnestumine. Kööginurk, pesumasin, kaks laia voodit, kaks tuba - väga mõnus oli. Pealegi olime peaaegu ooperimaja kõrval, see tähendab, et elu keskel. Kuna aknad olid siseõue, siis korter ise oli vaiksem, kui maja Viimsis.

Sealses mõttes oli see muidugi jube kallis ja oleks muidugi saanud odavamalt, aga me ei tahtnud kuskil kaugel datšas olla, me pole väga rannalõvid, tahtsime liikuda ja asju näha.

Käisime ära käsipagasiga ja väga palju asju ei ostnud. Mina ostsin uued sokid ja lapsele ostsime paari Dieseli pükse, mis kohalikus rikkurite kaubamajas olid 70 prossa alla hinnatud.

Linnapildis oli näha päris kalleid autosid. Kohalikud seletasid, et rikkaks on Odessas saanud pätid, kes on kuulsa merelaevastiku metalliks müünud ja nüüd õilmitsevad.

Kohvikutes oli palju turvamehi, kes ustel passides valvasid, et igasugused (eriti vaesed) sisse ei trügiks. Need kohad meile väga ei meeldinud ja lõpuks lausa otsisime kohalike endi kohti ja sõime peenema paiga asemel hoopis turul pelmeene. Väga head olid.

Lugesin reisil uuesti läbi "12 tooli" ja esitasin sealt vahepeal lapsele lõike. Hea sobiv teos oli, peab ütlema.

Käisime ka kuulsates katakombides, kuid pidime võtma vene keelse ekskursiooni. Ma sain aru umbes poolest, millest veerandi tõlkisin ja ilmselt seetõttu oli tuur maa all lapse meelest veidi pikavõitu. Samas tagantjärgi on väga lahe mõelda, et seal ära käisime. Oli ikka huvitav küll. Katakombid tekkisid, kui linnaehituseks liivakivi võeti ja hiljem seadsid seal sisse ennast igasugused sellised tegelased, kellel oli varjatud kohta tarvis. Ja siis tehti neisse muidugi tsiviilkaitsevarjendid.

Lapsele avaldasid muljet tänavamuusikud ja see, kuidas õhtused jalutajad tänavatel aega veetsid. Tihti hakkas keegi viiuldaja saatel tantsima ja üldse oli hubane. Kahtlustasime siiski, et kui meie kodu lähedal oleks purskkaev roosidega, siis me ei käiks seal jalutmas ja passimas. Kuigi mine tea.

Oli ka lapsi, kes ratastega trikke tegid nagu meigi platsidel nad jõlguvad. Laps hindas trikid kesisteks ja rattad vanamoelisteks ja odavapoolseteks. Siiski istusime hea hulga aega ja vaatasime, kuidas nendega sõidetakse.

Lähedal mängis üks andekas noor muusik kitarri ja mulle väga meeldis.

Laupäeval sattusin linnaparki ajal, kui kohaliku teatri orkester seal tuntud ooperiviise mängis ja linnakodanikud ümber ümmarguse paviljoni tantsisid. Selline nostalgiline värk. Laps vaatas meie korteris samal ajal mingit rattavõistlust, mina istusin parki rohule ja lugesin oma "12 tooli". Kui ta tuli, siis läksime ja tegime toolikuju juures pilti.

Lugesin hiljem, et välismaalased on tihti segaduses ja ei saa aru, miks inimesed kannatlikult seal sabas seisavad ja tahavad kangesti endast tooliga fotot teha.

Ukrainas on alles palju sõjamonumente ja lapsele avaldasid need üksjagu muljet. Tippude tipp oli Kiievis Matj Rodina, seal meil läks kuskil tund aega, et memoriaali vaadata ja kui oleks veel aega olnud, siis oleksime sinna pikemaks jäänud. Seal oli sõjatehnika väljapanek ja mõnekümne sendise lisatasu eest lubati hävitaja (MIG) kokpitti ronida ja nuppe kiskuda. Sai tehtud.

Uuel põlvkonnal pole sissekasvatatud küünilist suhtumist ausammastesse ja Eestis selliseid pole ka. Laps vaatas suure huviga figuure ja arutles, et oleks endastki üht sellist suuremat vaja, kus ta hobusel istub ja mõõgaga vehib.

Ühesõnaga. Veetsime suurepäraselt aega juttu rääkides, jalutades ja niisama vahtides. Jube hea, et läksime.


Linnapargis on statsionaarsed malelauad. On ka muid mänge ja rahvas käib meelsasti koos.

Kuulsad katakombid.

Teejoomine katakombis.

Emake Kodumaa Kiievis.

Erakordne õnnestumine - lõuna KFC-s. Seda ketti Eestis pole, aga seal saab toredat krõbekana.

Sobiv sõiduk vanaisale. Sõida õuest otse merre.

Jalutame ranna poole, taga ooperimaja.

Festivalikorraldajad olid krahv Richelieu riidesse pannud.

Potjomkini astmed.

Järjekord kuulsa toolini.

Kus on briljandid?

Hiiglaslik postimaja.

Kujud Kiievi memoriaali juures.

Supp.

Kommentaare ei ole: