Umbes kuu aega tagasi käisin Obinitsas paasapäeval. See on siis see päev ja hetk aastas, kus rahvas hauad hea-paremaga katab, viinapudelid hauakividele sätib ja pidu käima läheb.
Sündmus oli äärmiselt äge, hea vaibiga nagu praegusel ajal öeldakse. Paar pilti siin:
Sealt ei saanud me Vahemerega muidugi otse koju sõita ning läksime sõbra juurde edasi, kes mu üldse kohale oli keelitanud ja meelitanud.
Sõber oli juba mõnda aega rääkinud, et tal on vend, kellega juhtus uskumatu lugu, nimelt oli ta perele 14 aastat kadunud, elas mitte kõige paremat elu ja siis ilmus äkki välja tip-top korras. Asi oli tegelikult veel pöörasem, kui algul tundus.
Nimelt oli vend koos naisega ise kohal ja rääkis meile Vahemerega õhtul oma loo osaliselt ära.
Hästi lühidalt: elasid nad Tallinnas ja hakkasid tipsutama, sealt edasi jooma, elasid, millest juhtus, aga varastama ei hakanud. Mees otsis metalli, naine käis prügikaste öösiti läbi, et ehk leiab midagi. Elasid kuskil mahajäetud majas. Ühel hetkel avastasid, et asjad kehvad ja surevad niimoodi täitsa ära. Aga seda ei tahaks. Ja jätsidki üksteise toel joomise maha. Superlugu, kuid mõne aja pärast said neist amfetamiini tarvitajad.
"Algul tarbid, sest on hea. Pärast tarbid, et üldse kuidagigi normaalne olla oleks ja elada saaks," seletasid nad seda meile.
Noh, elu läks veel hullemaks. Diiler võttis osa asju vastu, mis nad prügist leidsid ja vahetas kohe doosiks, osa läks pandimajja (prügikastist leiti päris head kraami, õmbluskarpidest näiteks ehteid).
Tiksusid, vaevlesid, said jälle aru, et kui nii jätkavad, surevad ära ja ... suutsid välja rabeleda. Siis tulidki maale ära. Mehele mõjus elumuutus kaalutõstvalt, võttis hullult juurde ja kuskil 114kg pealt loobus suhkrust, nisujahust ja rasvasest lihast. Võttiski mingi 25 kg maha.
Naine läks ühele üsna lihtsale operatsioonile, kuid selle käigus lõigati läbi emakas olnud kasvaja, millest midagi enne ei teatud. Kasvaja plahvatas selle peale vohama...
Nüüd on keemia/kiiritus läbitud, lõikused tehtud, juuksed juba kasvavad ilusti... Esialgu kõik normis. Kuna naine pidi taastumiseks jätma suitsetamise maha, tegi seda ka mees. Et kui koos, siis koos.
No elu nagu Ameerika mäed. Kuulasime, elasime kaasa.
Oleme Vahemerega igasugu lugusid kuulnud, tema on päris palju käinud rehabilitatsioonikeskustes, seal ka on ju pööraste minevikega inimesed koos. Aga et keegi niimoodi ise välja rabeleks sõltuvustest - see oli meile mõlemale päris hämmastav lugu.
Muidugi vahepeal vend nr. 1, see, kes meid oli külla kutsunud, tänitas, et no mida sa räägid, ta on ju ajakirjanik, kas maksab nii südamelt kohe kõike ära siis ... !
Vend nr. 2 ütles, et tal pole ometi midagi häbeneda, vastupidi, kõik on ju hästi!
Vahemeri teadis, et Leinatamme fondil on meeste elustiili muutust propageeriv üritus lõpusirgel ja sinna otsitakse kandideerima mehi, kes on midagi oma elus kardinaalselt paremuse poole muutnud.
Soovitas seda, naine täitis ankeedi ära ja mees sai kohe 75 osaleja hulgas 5 finalisti hulka. Talle tehti ka põhjalik tervisekontroll, kohtus kolme eriarstiga, tegi koormustesti - kõik oli tausta teadvate arstidegi hämmastuseks väga hästi.
Nii-et eile kuulutas Leinatamme fond välja Mehe Tegu 2017 võitja - meie uue sõbra.
Istusin tema kõrval, suur tugev mees värises oma uhiuues ilusas sinises särgis. Naisel olid pisarad silmis, õel ka. Mis salata, oligi liigutav ja muidugi hullupööra tore!
Lisan siia lõppu laulu, mida eilsel üritusel laulis Kalle Sepp ja kus on sõnad: kui tähti süüdatakse, on ju seda kellelgi vaja. Et noh, mitte minna väga lüüriliseks, siis ei lisa ma midagi, aga muidu omaette mõtlen, et kui keegi oma loo räägib, siis on seda kellelgi vaja ning võimalik, et kõige enam rääkijale endale.
Sündmus oli äärmiselt äge, hea vaibiga nagu praegusel ajal öeldakse. Paar pilti siin:
Sealt ei saanud me Vahemerega muidugi otse koju sõita ning läksime sõbra juurde edasi, kes mu üldse kohale oli keelitanud ja meelitanud.
Sõber oli juba mõnda aega rääkinud, et tal on vend, kellega juhtus uskumatu lugu, nimelt oli ta perele 14 aastat kadunud, elas mitte kõige paremat elu ja siis ilmus äkki välja tip-top korras. Asi oli tegelikult veel pöörasem, kui algul tundus.
Nimelt oli vend koos naisega ise kohal ja rääkis meile Vahemerega õhtul oma loo osaliselt ära.
Hästi lühidalt: elasid nad Tallinnas ja hakkasid tipsutama, sealt edasi jooma, elasid, millest juhtus, aga varastama ei hakanud. Mees otsis metalli, naine käis prügikaste öösiti läbi, et ehk leiab midagi. Elasid kuskil mahajäetud majas. Ühel hetkel avastasid, et asjad kehvad ja surevad niimoodi täitsa ära. Aga seda ei tahaks. Ja jätsidki üksteise toel joomise maha. Superlugu, kuid mõne aja pärast said neist amfetamiini tarvitajad.
"Algul tarbid, sest on hea. Pärast tarbid, et üldse kuidagigi normaalne olla oleks ja elada saaks," seletasid nad seda meile.
Noh, elu läks veel hullemaks. Diiler võttis osa asju vastu, mis nad prügist leidsid ja vahetas kohe doosiks, osa läks pandimajja (prügikastist leiti päris head kraami, õmbluskarpidest näiteks ehteid).
Tiksusid, vaevlesid, said jälle aru, et kui nii jätkavad, surevad ära ja ... suutsid välja rabeleda. Siis tulidki maale ära. Mehele mõjus elumuutus kaalutõstvalt, võttis hullult juurde ja kuskil 114kg pealt loobus suhkrust, nisujahust ja rasvasest lihast. Võttiski mingi 25 kg maha.
Naine läks ühele üsna lihtsale operatsioonile, kuid selle käigus lõigati läbi emakas olnud kasvaja, millest midagi enne ei teatud. Kasvaja plahvatas selle peale vohama...
Nüüd on keemia/kiiritus läbitud, lõikused tehtud, juuksed juba kasvavad ilusti... Esialgu kõik normis. Kuna naine pidi taastumiseks jätma suitsetamise maha, tegi seda ka mees. Et kui koos, siis koos.
No elu nagu Ameerika mäed. Kuulasime, elasime kaasa.
Oleme Vahemerega igasugu lugusid kuulnud, tema on päris palju käinud rehabilitatsioonikeskustes, seal ka on ju pööraste minevikega inimesed koos. Aga et keegi niimoodi ise välja rabeleks sõltuvustest - see oli meile mõlemale päris hämmastav lugu.
Muidugi vahepeal vend nr. 1, see, kes meid oli külla kutsunud, tänitas, et no mida sa räägid, ta on ju ajakirjanik, kas maksab nii südamelt kohe kõike ära siis ... !
Vend nr. 2 ütles, et tal pole ometi midagi häbeneda, vastupidi, kõik on ju hästi!
Vahemeri teadis, et Leinatamme fondil on meeste elustiili muutust propageeriv üritus lõpusirgel ja sinna otsitakse kandideerima mehi, kes on midagi oma elus kardinaalselt paremuse poole muutnud.
Soovitas seda, naine täitis ankeedi ära ja mees sai kohe 75 osaleja hulgas 5 finalisti hulka. Talle tehti ka põhjalik tervisekontroll, kohtus kolme eriarstiga, tegi koormustesti - kõik oli tausta teadvate arstidegi hämmastuseks väga hästi.
Nii-et eile kuulutas Leinatamme fond välja Mehe Tegu 2017 võitja - meie uue sõbra.
Istusin tema kõrval, suur tugev mees värises oma uhiuues ilusas sinises särgis. Naisel olid pisarad silmis, õel ka. Mis salata, oligi liigutav ja muidugi hullupööra tore!
Lisan siia lõppu laulu, mida eilsel üritusel laulis Kalle Sepp ja kus on sõnad: kui tähti süüdatakse, on ju seda kellelgi vaja. Et noh, mitte minna väga lüüriliseks, siis ei lisa ma midagi, aga muidu omaette mõtlen, et kui keegi oma loo räägib, siis on seda kellelgi vaja ning võimalik, et kõige enam rääkijale endale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar