Põhikool on lõpusirgel.
Eksamitest parima tulemuse andis inglise keel (96/100), järgnes eesti keel ja matemaatika sai ka üllatavalt kindlalt tehtud (see oli veidi murekoht).
Tuttav põhikoolidirektor helistas viimasel eksamipäeval ja rõõmustas koos minuga, et kõik läbi saab. See oli temast väga kena, sest kes ikka viitsib lapsevanematega nende laste eksamitest rääkida ja huvi tunda nende vastu, eks ole. Mingil moel on mu lähisõbrad ka millegipärast enamasti vallalised ja neid huvitab kõik muu rohkem, kui minuga mu lapse koolist rääkida. Mis on nende kaotus, sest kooliteema on teinekord kaunikesti huvitav.
Lapse kergenduseks ei õnnestunud meil plaan talle ülikonda laenata, mis tähendab, et läheme seda ostma (mõttetu kulutus!) ja valmistume selleks, et suve lõpuks pole sellega vähimatki teha. Laps nimelt võtab jõudsalt laiusse ja pikkusse, saab sellest ise ka aru, aga tahab väga isiklikku ülikonda enda maitse järgi, sest tore on ju äge välja näha.
Mäletan enda põhikooli lõpust, et ka siis oli riietega jama, aga hoopist teistsugune. Kuskilt õnnestus saada must volangidega seelik, mis mind otseselt ei vaimustanud ega teinud ka palju kaunimaks, kuid oli kahtlemata pidulik. Ema sai ma-ei-tea-kust mingi roosa küütleva pluusi ja kokku olin ma ajastutruu põhikoolilõpetaja (keemiliste lokkide ja moodsate hiigelsuurte prillidega).
Aa, mustad ebamugavad kingad saime ka sinna juurde. Olin pisut mures, sest parkett oli libe ja olnuks tobe nendega pikali kukkuda. Õnneks seda ei juhtunud ka. Meie põlvkond ei olnud selline, kes oleks nautinud esireas näoga saali poole istumist ja kõigile nähaolemist. Kõik üritasid teiste taha pugeda ja hooletut nägu teha.
Mu pinginaaber teatas sosinal, et on lapseootel (ta oli napilt 16 vist siis) ja vahtis kõike toimuvat sihukese näoga, et vaat kus lasteaed! Igatahes oli ta üks enesekindlamaid lõpetajaid, kes oma kontsakingades uhkelt kõmistades tunnistuse järgi marssis ja ei üritanud kingaklõbinat kuidagi varvastele astudes vaigistada. Teised elluastujad olid tunduvalt häbelikumad.
Minu laps kogu oma klassiga on midagi hoopis muud. Neile meeldib tähtis olla, välja paista, sõna võtta ja esineda või vähemalt ei tee nad sellest numbrit. Nii-et mis seal ikka. Tuleb minna ülikonda valima.
Eksamitest parima tulemuse andis inglise keel (96/100), järgnes eesti keel ja matemaatika sai ka üllatavalt kindlalt tehtud (see oli veidi murekoht).
Tuttav põhikoolidirektor helistas viimasel eksamipäeval ja rõõmustas koos minuga, et kõik läbi saab. See oli temast väga kena, sest kes ikka viitsib lapsevanematega nende laste eksamitest rääkida ja huvi tunda nende vastu, eks ole. Mingil moel on mu lähisõbrad ka millegipärast enamasti vallalised ja neid huvitab kõik muu rohkem, kui minuga mu lapse koolist rääkida. Mis on nende kaotus, sest kooliteema on teinekord kaunikesti huvitav.
Lapse kergenduseks ei õnnestunud meil plaan talle ülikonda laenata, mis tähendab, et läheme seda ostma (mõttetu kulutus!) ja valmistume selleks, et suve lõpuks pole sellega vähimatki teha. Laps nimelt võtab jõudsalt laiusse ja pikkusse, saab sellest ise ka aru, aga tahab väga isiklikku ülikonda enda maitse järgi, sest tore on ju äge välja näha.
Mäletan enda põhikooli lõpust, et ka siis oli riietega jama, aga hoopist teistsugune. Kuskilt õnnestus saada must volangidega seelik, mis mind otseselt ei vaimustanud ega teinud ka palju kaunimaks, kuid oli kahtlemata pidulik. Ema sai ma-ei-tea-kust mingi roosa küütleva pluusi ja kokku olin ma ajastutruu põhikoolilõpetaja (keemiliste lokkide ja moodsate hiigelsuurte prillidega).
Aa, mustad ebamugavad kingad saime ka sinna juurde. Olin pisut mures, sest parkett oli libe ja olnuks tobe nendega pikali kukkuda. Õnneks seda ei juhtunud ka. Meie põlvkond ei olnud selline, kes oleks nautinud esireas näoga saali poole istumist ja kõigile nähaolemist. Kõik üritasid teiste taha pugeda ja hooletut nägu teha.
Mu pinginaaber teatas sosinal, et on lapseootel (ta oli napilt 16 vist siis) ja vahtis kõike toimuvat sihukese näoga, et vaat kus lasteaed! Igatahes oli ta üks enesekindlamaid lõpetajaid, kes oma kontsakingades uhkelt kõmistades tunnistuse järgi marssis ja ei üritanud kingaklõbinat kuidagi varvastele astudes vaigistada. Teised elluastujad olid tunduvalt häbelikumad.
Minu laps kogu oma klassiga on midagi hoopis muud. Neile meeldib tähtis olla, välja paista, sõna võtta ja esineda või vähemalt ei tee nad sellest numbrit. Nii-et mis seal ikka. Tuleb minna ülikonda valima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar