16. sünnipäev.
Vanasti anti siis pass ja tunnistati täiskasvanuks. Tjah.
Tuletasin eile enne uinumist endale meelde, kuidas ma ise 16 sain. Elasime siis maal ja mulle tulid õhtul mõned klassikaaslased Põltsamaalt liinibussiga külla. Läksin neile bussi vastu ja sealt ei tulnud kedagi - juht rääkis, et ühed tüdrukud läksid 3km tagasi eelmises peatuses maha.
Miks nad seda tegid, ei osanud nad ise ka hiljem seletada. Aga oli talv, külm talv. Mingi auto, mis meil tookord oli, saadi käima ja mindi neile vastu vist, sest kuidagi nad meile jõudsid.
Kaasas oli neil kingituseks lame klaaskauss, mis oli moekalt tsellofaani pakitud. Üks tüdruk oli jääl libisenud, kauss oli tal käest lennanud ja hulga meetreid mööda jäist teed libisenud, aga jäi kõigi kergenduseks terveks.
Õhtul oli pidulik kogunemine, kuhu saabus mitmeid sugulasi. Kui nad kõik lahkusid, siis sõime veel tüdrukutega natuke, jõime ära pudeli (või pool) vahuveini ja rääkisime hommikuni juttu. Vahepeal tundsime küllalt reipust, et minna ja pesta kõik nõud ära.
Oli küllalt kena ja rahumeelne, see armas aeg, kus kõigil on palju huvitavaid mõtteid.
Nüüd on aga siis aastad läinud ja minu enda poeg 16 aastat vana. Ta kuulas mu meenutust klaaskausist ja sõbrannadest mõningase huviga, kuid mul on tunne, et tema meelest on minu noorus võrdeline kauge hämara orjaajaga.
Lugesin just intervjuud USA teadlasega, kes ütles, et vanemad peavad lastega nooruses kogetud raskusi jagama, et oleks rohkem mõistmist ja nii edasi.
Olen sellega nõus, aga mida õigupoolest rääkida? Ja kuidas teha seda ilma dramaatiliste lisanditeta, mis paneks lapse justkui süüd tundma, et ta ei pea kapsaid kastma ja heina hanguma?
Pealegi me võime jagada olevikuraskusi. Neid pole vähe ja need tipnesid eile sukeldumisega meeste maailma. Nimelt ei ole ülikond ainult ülikond. See on ka sobivat värvi kingad, mille juurde kuulub sobiv rihm ja kellarihm. Samuti õiges möödus valge särk. Siis ülikonnaga sobiv lips ja ilurätik (ei tohi olla lipsuga samast kangast). Ja lipsunõel, sest see on nii ilus ja läikiv.
Veidrate juhuste toel oli mul võtta tuttav, kes on neis küsimustes asjatundja, nii-et Kaubamajas proovikabiini ukse taga oodates saatsin talle üha uusi küsimusi ja mõned pildid. Tema siis aitas kaugteel hinnata suurust, värvi ja sobivust. Olin ülimalt tänulik, sest tuleb tõdeda, et mu senine ülikonna ostmise kogemus on kesisevõitu.
See on üsna karm väljaminek, kuid laps pani kõhklematult oma rattapoest saadud palga mängu (mis kattis suurema kulu) ja vanaema toetas teda ka vägagi heldekäeliselt.
Nüüd, tänu taevale, on kõik olemas. See on nii tähtis teema, et on pisut isegi varjutanud sünnipäeva ja olnud samuti väga väsitav. Isegi nii, et äärmiselt täis kõhuga laps jäi just oma kinkide vahele (sh on ka üks Star Warsi lego, sest nendest ei ole võimalik välja kasvada) magama.
Ja ma vaatan, et ta on tõesti suur.
Vanasti anti siis pass ja tunnistati täiskasvanuks. Tjah.
Tuletasin eile enne uinumist endale meelde, kuidas ma ise 16 sain. Elasime siis maal ja mulle tulid õhtul mõned klassikaaslased Põltsamaalt liinibussiga külla. Läksin neile bussi vastu ja sealt ei tulnud kedagi - juht rääkis, et ühed tüdrukud läksid 3km tagasi eelmises peatuses maha.
Miks nad seda tegid, ei osanud nad ise ka hiljem seletada. Aga oli talv, külm talv. Mingi auto, mis meil tookord oli, saadi käima ja mindi neile vastu vist, sest kuidagi nad meile jõudsid.
Kaasas oli neil kingituseks lame klaaskauss, mis oli moekalt tsellofaani pakitud. Üks tüdruk oli jääl libisenud, kauss oli tal käest lennanud ja hulga meetreid mööda jäist teed libisenud, aga jäi kõigi kergenduseks terveks.
Õhtul oli pidulik kogunemine, kuhu saabus mitmeid sugulasi. Kui nad kõik lahkusid, siis sõime veel tüdrukutega natuke, jõime ära pudeli (või pool) vahuveini ja rääkisime hommikuni juttu. Vahepeal tundsime küllalt reipust, et minna ja pesta kõik nõud ära.
Oli küllalt kena ja rahumeelne, see armas aeg, kus kõigil on palju huvitavaid mõtteid.
Nüüd on aga siis aastad läinud ja minu enda poeg 16 aastat vana. Ta kuulas mu meenutust klaaskausist ja sõbrannadest mõningase huviga, kuid mul on tunne, et tema meelest on minu noorus võrdeline kauge hämara orjaajaga.
Lugesin just intervjuud USA teadlasega, kes ütles, et vanemad peavad lastega nooruses kogetud raskusi jagama, et oleks rohkem mõistmist ja nii edasi.
Olen sellega nõus, aga mida õigupoolest rääkida? Ja kuidas teha seda ilma dramaatiliste lisanditeta, mis paneks lapse justkui süüd tundma, et ta ei pea kapsaid kastma ja heina hanguma?
Pealegi me võime jagada olevikuraskusi. Neid pole vähe ja need tipnesid eile sukeldumisega meeste maailma. Nimelt ei ole ülikond ainult ülikond. See on ka sobivat värvi kingad, mille juurde kuulub sobiv rihm ja kellarihm. Samuti õiges möödus valge särk. Siis ülikonnaga sobiv lips ja ilurätik (ei tohi olla lipsuga samast kangast). Ja lipsunõel, sest see on nii ilus ja läikiv.
Veidrate juhuste toel oli mul võtta tuttav, kes on neis küsimustes asjatundja, nii-et Kaubamajas proovikabiini ukse taga oodates saatsin talle üha uusi küsimusi ja mõned pildid. Tema siis aitas kaugteel hinnata suurust, värvi ja sobivust. Olin ülimalt tänulik, sest tuleb tõdeda, et mu senine ülikonna ostmise kogemus on kesisevõitu.
See on üsna karm väljaminek, kuid laps pani kõhklematult oma rattapoest saadud palga mängu (mis kattis suurema kulu) ja vanaema toetas teda ka vägagi heldekäeliselt.
Nüüd, tänu taevale, on kõik olemas. See on nii tähtis teema, et on pisut isegi varjutanud sünnipäeva ja olnud samuti väga väsitav. Isegi nii, et äärmiselt täis kõhuga laps jäi just oma kinkide vahele (sh on ka üks Star Warsi lego, sest nendest ei ole võimalik välja kasvada) magama.
Ja ma vaatan, et ta on tõesti suur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar