Pühapäev, 18. juuni 2017

Rabas

Eile sõitsime Vahemerega Endla rappa, sest loodusmatk on üks parimaid asju teaduskraadi tähistamiseks. Raba oli selline nagu ta viimased mitu tuhat aastat on olnud ning sellisel moel oleks ta ka üsna loogiline.

Paraku on inimesed rajanud sinna kaitseala, laudteed ja tähistanud need suhteliselt hooletult viitadega. Mistõttu ekslesime ise ja nägime ka teisi ekslejaid. Mitte küll nii hullusti nagu Harris "Kolm meest paadis" raamatu labürindis, kuid pisut ikkagi.


Asja teeb keeruliseks rikkalikkus: raba on suur, sinna saab sisse kolmest kohast ning matkateede võrk on segane ja kattuv. Viitadega pole pingutatud ning õigetest teeotstest on kerge mööda minna, sest silte pole ja metsa suunduvat mülgast ei oska kohe ju pearajaks pidada. Mul oli varasemast kolm kaarti ja neid ning mobiili omavahel võrreldes saime lõpuks asjale enam-vähem pihta.

Oli siiski üsna kaastunnet tekitav näha raja lõpuosas üht noormeest ja neidu innukalt peatuspaika püstitatud infotahvlit uurimas ja avastamas, et nad ei ole rühkinud mitte algusse tagasi, vaid on sattunud lõppu.

Tore oli üks belglaste grupp, kes innukalt mahajäetud linnupesa pildistas ja kõrrelisi uuris. Nad olid väga õnnelikud ja kiitsid sõbralikke eestlasi ning seda, et meil on kilomeetrite kaupa toredat maastikku, aga neil mitte.

"Kas teil pagulasi on," küsis Vahemeri, keda seda teema kangesti huvitab.

Belglased ütlesid, et hirmus palju, kuid see ei paistnud neid otseselt segavat. Nad olid üpris üllatunud, kuuldes, et meil nad ei püsi ja ei taha eriti siia tulla ja kipuvad eestlasi ka ebasõbralikeks pidama.

Siis matkasime jälle innukalt laiali.

Tegime ühes lõkkekohas tuld (ma oskan nüüd tulepulka käsitseda ja puha, kuigi ega seal mingit erilist kunsti polegi) ja praadisime pardimune, mis Vahemeri oli kuskilt saanud. Kerge pannike oli loomulikult kenasti seljakotiga kaasas.

Kokku kõmpisime läbi kuskil 17km ja pidasime seda hooaja avamatkana pisut pikaks. Samas peabki minu kogemusel looduses aega veetma, et teraapiline mõju tunda annaks, aju natuke vunki maha võtaks ja normaalse käiguastme saavutaks.

Kõrged tuurid tekivad siis, kui juhtub liiga tihti, et olulised inimesed tööasjus õhtuti ühendust võtavad ja neid ei saa eirata, sest siis võib midagi kaotsi minna. Ühega ma pidin näiteks paari päeva eest minema kohtuma õhtul peale kaheksat Selveri kaubaautode parklasse puu taha. Olin üsna tusane, aga selle mehe jutud on niisugused, et umbes kahel korral kuuest võib olla midagi olulist. Ja see oluline on siis ikka väga oluline.  Sel korral... Vist isegi on. Vähemalt on, mida kontrollida.

Ja õhtul kuhugi välja kohtuma minna on isegi lihtsam, kui sotsiaalmeedias vilkuvaid aknaid näha ja siis vaadata, et näiteks keegi oluline teadlane vehib suhelda. Kui temaga on intervjuu kokku lepitud, siis ikka peab vaatama ja vastama, et mis siis on nüüd. Vahel, kui laupäeva hommikul avan telefoni ja näen lahti paiskuvaid suhtlusaknaid, siis mõtlen küll, et mis asi see on? Tööaeg mõistena on küll muutunud, aga ikkagi.

Rabas ekslemine on selle kõrval puhas puhkus.





Kommentaare ei ole: