Fääri saared

Käisin vahepeal korraks Fääri saartel.

Imelik, aga mõjuma hakkasid need kuidagi hiljem, seal ei saanudki aru, kui teistmoodi maailma sattusin.
Fääridel on minu jaoks ka eellugu ja selle nimi on Deboora.

Nimelt kunagi aastal 1995/96 tuli meile Hiiumaale külla grupp taanlasi, kelle hulgas oli ka Deboora või tegelikult Deborah Fääri saartelt. Sellest jäi mulle kuidagi ekslik mulje nagu oleksid Fäärid kuskil Taani lähedal, nii-et olin nüüd veidi üllatunud, leides, et vahe on 1500km.

Nojah. See Deborah. Võtsin taanlased kuskil Tallinnast meile tol ajal eraldatud väikebussi peale ja sõitsime Suurupisse, sealt pidime vist mingeid asju saama. Olin noor juht ja närvis ja need võõrkeelsed inimesed ju ka veel. Nii-et ma sõitsin alailma teeotstest mööda ja siis hõigati midagi tagant ja eest öeldi edasi, et Deboooooora nägi seda või toda silti juba tüki aja eest ja kas me poleks pidanud keerama...? Enamasti olekski.

Veel pikka aega oli meil käibel näägutav "Debooooora, ütleb, et...!"

Oli tegelikult säärane asjalik neiu ja vahetasime lõpuks vastastikku kinke. Ta vist kirjutas mulle isegi oma aadressi, mis on nüüdseks ära kadunud. Lootsin, et ehk näen teda, kuid ei sattunud ette.



Nii-et Fäärid.

Meie reisilistel oli palju imestamist, sest oli võimatu mõista, et need inimesed elavad hoopis teistes tingimustes, kui meie ja nende ajalugu on seetõttu samuti teine.

Fääridel pole puid. Seal pole eriti soe ega mitte ka külm. Seal pole piisavalt heina, et pidada suuri loomakarju. Seal pole piisavalt huumust, et pidada suuri põlde. Seal pole olnud nii palju toidukraami, et hakata pidama sigu. Seal pole kärbseid. Kõik inimesed söövad kala ja ka vaalu, kes on sigade eest - annavad korraga hulga liha ja rasva.

Mäed on soiselt märjad, seal kasvavad niisketele kohtadele omased taimed. Jalad saavad mäkke minnes märjaks ja lehmad vajuvad rabedast pinnakattest läbi. Seepärast peavad nad olema laudas ja meie mõistes pisike laudake on seal juba suur.

Lambaid söövad nad nii palju, et neid tuleb mujalt juurdegi tuua.

 Tuuled on tugevad, alalõpmata sajab. Inimesed on rõõmsameelsed, räägivad uhkusega oma keelt ja tahavad meelsasti turistidega rääkida. Kuna turismindus pole veel õiget hoogu sisse saanud, pole etiti turismipoekesi, võtmehoidjad jms. Ka pisikese pealinna kohvikud avavad uksed hilja ning on üllatunud, leides ukse tagant tropi turiste, kes kohe võileibu, õlut ja kohvi tahavad.

Vestlesin kahe kohaliku vanahärraga pikemalt. Nad tahtsid teada, miks meie grupp on sellisesse raskelt ligipääsetavasse paika tulnud ning rääkisid, kuidas vaalapekki soolata ja kalu kuivatada.

"Kas teile suitsukalad ei meeldi," uurisin veidi tobedalt. "Meeldivad," vastasid nemad. "Aga meil pole kunagi olnud selle jaoks puid..."

Eestist tulles on niisuguse asjaga keeruline harjuda. Meie inimestel oli keeruline harjuda ka sellega, et kuskil polnud sibula- ja tillipeenraid. Asja uurides tundus, et nende idanemiseks on seal liiga vähe sooja, ainult juuli. Ning lisaks kipub tuul kõike räsima ja ära viima, isegi haual tuli pärjad võrguga kinnitada. Nii hullu tuult pole meil vist küll kuskil. Tuule pärast on ka paljud vanemad majad pooleldi maa sisse rajatud, siis on rohkem lootust, et see alles jääb.
 

Inimesed paistsid oma eluga üsna rahul olevat. Meie jaoks naljakas oli vaadata, et nad on ehitanud oma majad kõik kobarasse ning ümberringi laiub lage väli.

"Mis mõttes - nii lähedal," ei saanud meie jutukas naisbussijuht kohe aru. Kui sai, siis hakkas leiutama põhjuseid, miks nad peavad nii kobaras elama. Noh, et vanasti ei antud maad nii kergesti ja et koos on turvalisem ning üldse on majaehituseks sobivaid kohti vähe jms. Segaseks see asi ikka veidi jäi.

Küla kobaras koos.

Nägime päris palju hollandlasi, taanlasi ja sakslasi, kes olid tulnud Fääridele matkama. Linnuvaatlejaid paistis palju, pildistajaid ka.

Lunn oma kodu uksel

Kui  koju jõudsin ja mõtlema hakkasin, sain aru, et mulle väga meeldis. Kohapeal ei tabanud kohe ära, kui teistmoodi see maa on ja mida on inimesed pidanud kõik tegema, et nende kivide peal keset merd ellu jääda. Õhkkonnalt meenutab ka natuke meie väikesaari, kus on harjutud hästi vähesega läbi saama ja kindlal moel mõtlema, ikka nii, et kogukonnaga klapiks, sest üksi ei vea välja.

Ehk kirjutan sellest edaspidi veel natuke ja püüan ka Deboooora jälgi ajada. Oleks tore tagasi minna ja kohalikega nende keedetud lambapead süüa ning päriselt seal aega veeta.

Sammaldunud vaala lõualuu.

Inimene niidab oma katust.

Nojah. Mina.

Jalkat vaatamas. Poole pealt tuli hirmus udu ja väljaku kõrval kappasid hobused.