Eile oli see koht käes, kus sain aru, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et pole nende päev.
Esiteks oli mul muidugi kõik hommikust õhtuni planeeritud, aga pähe jäi mingi lõtk sisse, mis tekitas tunde, et hommikul on aega küll. Ühel hetkel avastasin, et pean olema umbes kohe loengus ja et see on sarja esimene, siis pole mõistlik seda vahele jätta (sissejuhatavat osa ei hakka keegi hiljem ümber jutustama, aga siis räägitakse lahedamalt, mida on vaja lugeda ja mis eksamil küsitakse).
Nii-et ma tormasin asju kokku korjates läbi maja nagu mingi orkaan Ofelia ja parkisin Vabaduse väljaku maa-alusesse parklasse, mis on kallivõitu, aga tundus kõige aega säästvam.
Olin väga rõõmus, kui loeng veidi varem lõppes, sest pidin edasi minema Olustverre ühele üritusele, kuhu mind kuu aega paluti, meelitati ja moositi. Tormasin autosse ja ... vaikus. Sindrima starter, mis on viimased ajad alalõpmata tõrkunud, ei teinud üldse mitte midagi.
Korraks lõi pea ikka täitsa valgeks. Sest oli selge, et kogu nädalavahetuseks tehtud plaan on ummikus. Ja mu auto ühes kõige lollimas kohas - kallis parklas, kus pole ruumi seda käima vedada ega käima joosta. Mida teha?
Helistasin üsna süngelt Vennale. Et kas on võimalik mingeid juhtmeid sakutada, midagi jalaga lüüa või muul moel tegutseda. Eriti polnud. Aga selgus, et Vend polegi Saaremaal, hoopis teel Tallinnasse ja juba Viitnal. Mis on ju kiviga visata, eks ole. Ta rääkis ka segast juttu sellest, et oleks vaja mingit juhet või midagi, millest ma ei saanud üldse aru - mida sellega teha saaks?
"Vaata, ehk on näpitsaid või mingit juhtmejuppi," nuias tema. "Pussnuga," raporteerisin.
See ei sobinud. Lõpuks sain aru, et on vaja midagi, millega ühendada starteri tõmberelee oksüdeerunud klemmid.
"Mul on metallist teelusikas," kandsin ette. See oli sattunud autosse, siis kui käisin konteinerisse eelmisel päeval klaastaarat viskamas ja lusikas oli millegipärast seal pudelikotis.
Selgus, et lusikas kõlbab, kui seda tohib kõveraks väänata.
Väga hea. Panin telefoni kinni ja hakkasin parkimispiletit otsima. Ei leidnud. Pead tõstis hirmus kahtlus - kas tõesti on see lipik libisenud armatuuri vahele? On selline ebaõnn võimalik?
Muidugi oli. Järgmised 20 minutit veetsin lammutades ja sõrmi kriipides seda lollakat piletit välja õngitsedes. Kui kätte sain, siis taipasin, et jah. See on päev, mil oleks targem kodus püsida. Kirjutasin ebamugavustundega, kuid erilise kahetsuseta ürituse korraldajale, et ma ei jõua kohale ja läksin teed jooma.
Varsti tuli Vend, pani lusikaga mu auto käima ja ma sõitsin koju. Siin ma nüüd siis olen.
Esiteks oli mul muidugi kõik hommikust õhtuni planeeritud, aga pähe jäi mingi lõtk sisse, mis tekitas tunde, et hommikul on aega küll. Ühel hetkel avastasin, et pean olema umbes kohe loengus ja et see on sarja esimene, siis pole mõistlik seda vahele jätta (sissejuhatavat osa ei hakka keegi hiljem ümber jutustama, aga siis räägitakse lahedamalt, mida on vaja lugeda ja mis eksamil küsitakse).
Nii-et ma tormasin asju kokku korjates läbi maja nagu mingi orkaan Ofelia ja parkisin Vabaduse väljaku maa-alusesse parklasse, mis on kallivõitu, aga tundus kõige aega säästvam.
Olin väga rõõmus, kui loeng veidi varem lõppes, sest pidin edasi minema Olustverre ühele üritusele, kuhu mind kuu aega paluti, meelitati ja moositi. Tormasin autosse ja ... vaikus. Sindrima starter, mis on viimased ajad alalõpmata tõrkunud, ei teinud üldse mitte midagi.
Korraks lõi pea ikka täitsa valgeks. Sest oli selge, et kogu nädalavahetuseks tehtud plaan on ummikus. Ja mu auto ühes kõige lollimas kohas - kallis parklas, kus pole ruumi seda käima vedada ega käima joosta. Mida teha?
Helistasin üsna süngelt Vennale. Et kas on võimalik mingeid juhtmeid sakutada, midagi jalaga lüüa või muul moel tegutseda. Eriti polnud. Aga selgus, et Vend polegi Saaremaal, hoopis teel Tallinnasse ja juba Viitnal. Mis on ju kiviga visata, eks ole. Ta rääkis ka segast juttu sellest, et oleks vaja mingit juhet või midagi, millest ma ei saanud üldse aru - mida sellega teha saaks?
"Vaata, ehk on näpitsaid või mingit juhtmejuppi," nuias tema. "Pussnuga," raporteerisin.
See ei sobinud. Lõpuks sain aru, et on vaja midagi, millega ühendada starteri tõmberelee oksüdeerunud klemmid.
"Mul on metallist teelusikas," kandsin ette. See oli sattunud autosse, siis kui käisin konteinerisse eelmisel päeval klaastaarat viskamas ja lusikas oli millegipärast seal pudelikotis.
Selgus, et lusikas kõlbab, kui seda tohib kõveraks väänata.
Väga hea. Panin telefoni kinni ja hakkasin parkimispiletit otsima. Ei leidnud. Pead tõstis hirmus kahtlus - kas tõesti on see lipik libisenud armatuuri vahele? On selline ebaõnn võimalik?
Muidugi oli. Järgmised 20 minutit veetsin lammutades ja sõrmi kriipides seda lollakat piletit välja õngitsedes. Kui kätte sain, siis taipasin, et jah. See on päev, mil oleks targem kodus püsida. Kirjutasin ebamugavustundega, kuid erilise kahetsuseta ürituse korraldajale, et ma ei jõua kohale ja läksin teed jooma.
Varsti tuli Vend, pani lusikaga mu auto käima ja ma sõitsin koju. Siin ma nüüd siis olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar