Laps sai koolist ülesande: lugeda läbi Eesti autori kirjutatud raamat, mis on ilmunud peale aastat 2000.
Lähimal vaatlusel osutus, et sellist raamatut meil majas pole!
Ilukirjandusest oleks võtta Hargla Melchiori-lood, aga ülejäänu on kõik kas elulood, reisikirjeldused või mingid spetsiifilisemad raamatud nagu näiteks lahingud Velikije Lukis või eestlaste elu tööpataljonis.
Aa, Õnnepalut on ka ja Kivirähki, kuid "Rehepappi" laps alles luges.
Loomulikult ma hindan kõrgelt Timo Palo ägedat raamatut tema polaarmatkast, aga see pole see.
Kui soovida ikkagi, et loetaks midagi sellist, mille on kirjutanud Kirjanik ja mis on ilukirjandus (seega Leelo Tungla "Seltsimees laps" ka ei sobi ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikamine" ka mitte), siis polegi midagi.
Avastades, et valik on nii kesine, sattusin hämmingusse ja hakkasin vaatama aasta lõpus ilmunud raamatusoovitusi, noh, et mida siis välja on toodud meie kirjanikelt. Mitte midagi sobivat ei olnud. Ometi meil on ju vastav erialaliit ja inimesed, kes saavad riigilt palka ja muudkui kirjutavad.
Jaa, raamatuid ilmub, aga need on sellised ... poolprofessionaalsed. Mina tahaksin rikkalikku sõnavara, head dialoogi, ladusat ülesehitust. Seepärast ei sobi ka "Minu..." sari, sest seal tegutsevad ikkagi asjaarmastajad ja kirjutavad nii nagu keegi oskab.
Lapse raamatuvajadus kahvatus lõpuks täitsa minu enda küsimuse kõrval - kas ma ei loe piisavalt või polegi midagi lugeda?
Ja tulemus: ütlesin, et võtku siis Mikita. Et kui mitte muud, siis meeldib see valik ta emakeele õpetajale. Laps asus telefonis guugeldama, kui jõudis sinnani, et Mikita armastab rattaga sõita, oli valik tehtud. Igaks-juhuks küsis õpetajalt üle, kas sobib ja ettearvatult oli reaktsioon tohutu vaimustusepalang. Pole ju paha lõpuks.
Eile ta võttis siis raamatu lahti ja tekkis segadus.
"Et siis nagu mingi konkreetset lugu polegi?"
"Ei."
"Aga ... mida ma siis siit teada saan? Õpetaja alati ju küsib, mida autor teosega mõtles...?"
"Noh... Teoreetiliselt avardab see su mõtlemist."
Ja seda ma ei öelnud, aga kui lugema hakkab, siis räägime ka allikakriitikast.
Teemapüstitusest veel niipalju, et ma olen jõudnud nii kaugele, et mul on ühe raamatu idee peaaegu küps. Nüüd ma mõtisklen veel selle üle, kas ühiskond vajab sellist raamatut. Sest nagu näha, raamatupoed on täis, aina tuleb juurde, aga valik on ikka väike.
4 kommentaari:
Tere! Saatusin siia kogemata, aga küsin, miks Leelo Tungla "Seltsimees laps" ei sobi ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikaja" ei sobi? Mõlemad on ilukirjandus ja mõlemad on kirjutanud Kirjanik.
Ja noh, kiire pilk oma raamaturiiulisse ja leidsin sealt terve hulga pärast 2000. aastat kirjutatud teoseid :) Mehis Heinsaar, Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanem, Kai Aareleid, Peeter Sauter, Armin Kõomägi, Olavi Ruitlane, Jan Kaus. Pluss veel terve hulk ulme- ja fantaasiakirjanikke on viimase 17 aasta jooksul kõvasti eesti keeles kirjutanud. Valikut on enam kui küll.
Ja kui on kahtlus nende professionaalsuses, tasub vaadata kasvõi Kultuurkapitali iga-aastasi auhindu ja nende hulgast valida.
Vabandan, kui minu arvamus pisut terav tundub, aga väita, et viimase 17. aasta jooksul ei ole eestis korralikku ilukirjandust kirjutatud, ei ole päris õige.
Tere, sattusin ka juhuslikult lugema. Elasin mõni päev tagasi üle korraliku ehmatuse. Mulle meeldib ajakirjanikuna väga Andrei Hvostov, eriti tema eutanaasiateemalised arutlused. Ja nüüd sain raamatukogus jaole tema värskele romaanile Sokolaadist prints. Ehk olen lootusetult vanamoodne, kuid mitusada lehekülge lausroppusi, rõvedusi ja täiesti mõttetut teksti, pole sõnu!!!!!!!!!!! Milleks ja kellele????? Olin autoris lihtsalt ülipettunud. Kunagi oli minu lapsel koolis kohustuslik mingi Kaur Kenderi üllitis, samad sõnad. Nilbe, rõve, sisutühi. Nii et jah, raamatupood on täis küll, aga osta .... no ei riski üldse. Nii et kui teemaalgatajal on mõni idee idanemas, laske aga tulla! Eesti kirjandusest lugesin viimatu tõelise mõnuga Marek Kahro Seal, kus näkid laulavad. Võiks ju norida, aga haarav, põnev ja mõtlemapanev. Andekas autor, kes saab läbi ropendamise ja muude odavate trikkideta.
Aitäh kommenteerimast!
Tiinale: Su arvamus ei tundu terav, päris tore hoopiski on emotsionaalset sissekannet näha. "Seltsimees laps" on autobiograafiline ja Muti jaoks on vaja ka allteksti mõista. Kirjanikena muidugi mõlemad suurepärased. Mu ehmatus tuli pigem sellest, et ma ei ole ise midagi ostnud ja kahtlustangi, et häid asju on kahe silma vahele jäänud, sest pole ju võimalik, et neid pole üldse. Näiteks on mul täielik tühimik noorsookirjanduse osas. Aga ntks Sauter ja Ruitlane pole mu suurimad lemmikud, seetõttu ei taipa neid ka teistele soovitada.
Barbara: Vaatan seda Marek Kahrot, aitäh. Hvostovi osas võtan alles hoogu ja nüüd vist veel rohkem, sest roppusi ma salli. Aga lugesin kuskilt FBst, et Aino Pervikul oli mingi hetk see raamat pooleli, mõni väljaanne võiks temalt arvustuse tellida :)
Praegu loeb laps väga innukalt Mikitat ja see on päris tore, vestleme mitmetel teemadel agaralt.
Sattusin ka kirjanduse õpetajaga kokku ning tema oli soovitanud Sass Hennot ja Helga Nõud. Mina ei soovitaks kumbagi. Sass Henno raamat noortest pättidest jääks mu pojale teemavalikult kaugeks, ta loeb selliseid asju väga vastumeelselt. Helga Nõu ühte raamatut on ta lugenud ja sellest suht piisas. Mind ennast ka see autor eriti ei kõneta.
Aga ma lähen raamatukokku ja võtan värsked asjad luubi alla.
Mulle meeldib väga ka Anrus Kasemaa proosa, aga see vist teismelisele raske. Või ehk see "Minu viimane raamat" sobiks?
Postita kommentaar