Esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Talvine väljasõit teise kohta

Sõitsin täna hommikul kahetiste tunnetega ära Izmirist. Ühelt poolt tahtsin lapse juurde tagasi ja koju ja sooja vett, teisalt... noh, ikka väga huvitavate asjade juhtumise pealt tulin ära.


Vahemeri teeb magistritööd ja plaanis küsitleda selle tarbeks Izmiris kristlasi, kellel on moslemitaust. Kuna meil oli juttu, et võiks teha ühise väljasõidu kuhugi, siis ta pakkus lahkelt, et võib minna nädal varem kohale, minuga ringi lipata ja siis kui ma olen kodus tagasi, hakkab ta tööga peale.

No super ju. Tegin väikse taustauuringu ja Izmirist palju midagi vaatamisväärset ei leidnud. Küll aga märkasin, et läheduses on antiiklinn Efesos ja mitte väga kaugel on Kreekale kuuluv Chiosi saar, kuhu käib regulaarne laevaühendus. Kreeka vastu on mul väike teab kust tulnud nõrkus ka ja saar tundus tore.

Olin veidi kahtlev, kui kuulsin, et Vahemerele on juba koht kohaliku pere juures määratud, kes soovib teda kangesti majutada. Sellised lahked pered on väga aegavõtvad, ma tean neid küll, anna muudkui aru, seleta ja vestle. Algne plaan oli nädal veeta hotellides, mis on praegu vägagi odavad. Türgi pere tõstis selle vastu jalamaid mässu, selline mõte tundus neile väga paha, isegi justkui solvav.

Nii-et midagi polnud parata. Lennukilt ei saanud me seega sõita rongiga hotelli, meid transporditi jalamaid lihtsa pere juurde, kes kuidagi on omandanud nelja korrusega majakese Izmiris Buca linnaosas. Üks korrus, kus muidu pesitseb vanim perepoeg ja kus on mahukas rõdu, anti meile. Või noh tuba sellest. See oli jääkülm. Nagu õues, sama ka sees. Aga Türgis on ju ka talv! Sooja oli päeval olnud ainult 7 kraadi ja sadas jubedalt. Külm ja rõske. Pere ise kükitas korrus allpool väikse ahjukese ümber ja vaatas hommikust õhtuni telekat, soojad riided seljas.

Tundus, et nad on väga säästlikud. Kütmisest hoidumisele lisandus hoidumine soojast veest. Kõik boilerid olid väljas. Tekid olid aga nii paksud nagu vatimadratsid, kui sinna alla õnnestus pugeda, siis oli raske liigutada ja hommikupoole oli veider tunne nagu viineril piruka sees.

Esimesel päeval oli meie tulekuks natuke radikat sees hoitud, kuid see viidi kähku jälle peitu. Teisel öösel sain asjast aru ning magasin juba teadliku inimesena villase mütsi ja sõrmikutega.

Vahemeri kasutas vana trikki ja täitis suure 2liitrise pudeli kuuma veega ja taris endaga teki alla. Kui kogu külm meile kohale jõudis, siis vahtisime üksteist ikka suht suuri silmi ja korrutasime, et no see pole lihtsalt võimalik! Aga oli.

Ja jäi ka. Kergem oli siis, kui läksime Chiosele. Esimese öö olime ühes Türgi hotellis, kus tegime võidu, kumb enne sooja dušši alla saab ja konditsioneeri panime kohe 33 kraadi peale puhuma. Kaks ööd olime suurepärases Kreeka hostelis, kus panime aga jälle enda peale sooja õhu puhuma ja lasime  soojal veel vuliseda.

Miks need inimesed niimoodi külmas elavad? Eks on harjunud. Alati on nõnda olnud. Nii teevad ju tihti ka kreeklased ja itaallased, kes maju ei soojusta - suvel on nagunii hirmus kuum, tuleb nii kaua läbi ajada. Nii nad ajavadki kuidagi läbi.

Panevad sooje asju selga, istuvad kambakesi ahju ümber, joovad teed, laotavad põrandale paksud vaibad. See et Euroopas on teisiti ja et meie pole harjunud, et talvel tuppa minnes on toas sama temperatuur nagu õues... noh, mis siis?

Eile öösel, kui ma olin jätnud oma kindad natukeseks põrandale, kus need läksid paari tunniga täiesti niiskeks ja ma siis nendega oma tinaraskete tekkide all vappusin, mõtlesin küll kerge meeleheitega, et kuidas see Vahemeri siin need kaks nädalat veel vastu peab? Mul oli nii külm, et vaevu sain hingata ja isegi köhisin veidike, sest veri ei käinud ringi - umbes nagu siis, kui jääauku hüppad ja hing kinni jääb.

Aga. See kõik oli väga huvitav. Mingil juhul poleks soovinud loobuda või sellest ilma jääda.

Sisevaade nende pereellu oli väga autente ja ehe, sellist võimalust mul endal poleks, sest nad räägivad ainult türgi keelt. Kui Vahemeri nendega juttu rääkis, siis olid teemad reeglina üsna lihtsad ja tavalist elu-olu puudutavad ja ajuti üsna kergelt mõistetavad ka keeleoskuseta. Ja tegelt on vahel päris mõnus, kui on põhjus kõrvale jääda ja ei pea vestlema innukalt.

Naiste lemmiksaated olid suhetest ja abielust. Kõige lemmikum paistis olevat mingi programm, kus osalesid pruudiröövi ohvriks sattunud naised, keda püüti kuidagi meeste ja maailmaga lepitada.

Mehed vaatasid sportlikke võistlusmänge, kus sai raha võita.

Pere ise kolis kunagi maalt linna ja Vahemeri ütles, et nende keel on siiani üsna lihtne ning mitte päris puhas kirjakeel. Veider aga oli see, et kõik nende viis täiskasvanud last on siiani vallalised ning kellelgi pole õnnestunud abielluda. Kaks tütart on täitsa kodused, teised lapsed käivad tööl.

Vanim poeg on ainsana kristlane ja käib seal koguduses, kus Vahemeri oma uurimust läbi viib, tema kaudu see ööbimispakkumine tekkiski.

Venitasin just seepärast tagasitulekut päeva võrra edasi, et samuti kirkut näha ning sellega läks hästi. Oli väga huvitav - peale türklasi tulevad pühapäeviti kokku ka iraanlased ning me jäime nii kauaks, et kuulasime nende pärsia keelse laulmise ära.

See kogudus teeb palju tööd põgenikega, kes elavad lammutamisele määratud majades ning loodavad, et ehk saab sõda läbi ning tekib võimalus koju minna. Ja siis on ju hea, kui pole jõudnud väga kaugele põgeneda. Nad on üsna kehvas olukorras ja viimati ostis kogudus neile hulga uusi jalanõusid, sest nad oli vihmas ja külmas puhta paljajalu ja plätudega. Iraanlastega tegelev armeenia päritolu naine rääkis Vahemerele, et nad on aidanud sadu põgenikke, kes on saanud selgeks türgi keele ja leidnud endale töö. See on minu meelest päris äge kõik.

Vahemeri leppis kokku ka hulga vestlusi inimestega, kes olid talle kõik nõus oma lugu rääkima ja mõnest võis kohe näha, et esiteks tuleb lugu igavesti pikk ja teiseks huvitav.

Nii-et mul on tunne nagu oleks keset head filmi elekter ära läinud ja ma ei saagi teada, kuidas sündmused edasi arenevad ja mis lõpuks saab. Kõige selle pärast võib ju natuke mütsiga magada küll.

Ja taibates, et asi ei parane, avastasin ka, et kohalik aniisimaitseline raki või ouso on täitsa ok, kui seda lisada korralik sorts musta tee sisse ja lisada sidrunit. Siis sai varbad ikka enne soojaks, kui teki alla külmetama tuli minna.

Kui pisut jõudu kogun, siis kirjutan sellest veel natuke, sest asju juhtus terve rodu ja nägime kõiksugu huvitavaid inimesi. Oh, see oli tõesti värskendav puhkus. Hea asi on see, et kui mingi jant käib pidevalt, ei tule igapäevane töö meeldegi ja ajus hakkavad tööle hoopis teised protsessid. Ja selleks ju inimesed puhkuseid võtavadki.

Kommentaare ei ole: