Esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Algusest ja lõpust

Ma loodan, et teil tuleb suurepärane aasta!

Tahtsin teha pingerida toredatest filmidest, mida oleme lapsega sel aastal vaadanud, kuid meie arvamused lähevad täiesti lahku. Tema nimetas esimesena "Nüüd sa näed mind 2", "Ben-Hur" ja "Deepwater horizon", aga mina neid ei mainiks üldse.

Minu meelest olid vaadatavad või meeleolukad "The Hacksaw Bridge", see Rowlingi imelike elukate film, samuti see, kus Benedict Cumbercatch mängib arsti ja tal on tore lendav keep. Täpsemalt siis "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ja "Doctor Strange". Aa ja siis meeldis mulle veel "Sully", kus Tom Hanks mängib lendurit. See oli päris hea ikka.



Raamatutest ma kindlasti tõstan esile Jeannette Wallsi "Klaaslossi", mis pani mu mõtlema ja kui ma mõnda osa sealt kirjeldasin lapsele, siis ta keeldus kuulamast, sest see oli tema meelest liig.
Donna Tartti "Ohakalind" on hea raamat ja hästi kirjutatud, kuigi lõpp hakkas venima. Väga hea on M. C. Beatoni "Hamish Macbethi jõulud" ja uus krimikirjanik minu jaoks on Ann Granger.
Ma pole ikka veel ostnud endale Montefiore "Jeruusalemma", kuid teen seda sel nädalal, see on samuti suurepärane raamat, millele ma kuidagi pean suutma ruumi teha.
Lugenud olen küll rohkem, kui need paar nimetust siin, sest muidu ometi inimene elatud ei saa. Aga tuleb öelda, et mu lugemisvaras on palju juba loetut, mida üha uuesti öökapile tõstan.
Kahjuks ei ole ma leidnud kõnetavaid luuletusi, neid mul listis napib.

Kaks tööasja, millega olen äärmiselt rahul, on samuti raamtutega seotud. Jaanipäeva paiku ilmutasime lehes loo Nanny Oggi kokaraamatust ja nüüd jõuluks tegime kääbikutestiilis õhtusöögi. Ma loodan, et oli lugejaid, keda suutsime üllatada ja mõnele ikka vast meeldis ka.
Sellised teistsugused asjad teevad mulle rõõmu ja annavad energiat teha edasi tavapärasemaid ja tarvilikke asju.

Lisan pildi viimasest projektist:


Aga veel. Möödunud aastasse jäi kolm pikka reisi: Ghana, Madeira ja Nordkap. Ma ei loovutaks neist ühtki, kõik olid väga rikastavad.

Vaatasin veel hiljuti Nordkapi pilte. Lummav. Ja selline pereväljasõit oli ka meil esmakordne ning kukkus väga kenasti välja. Mulle meeldis viimase kilomeetrini välja kõik väga. Ja kaasaostetud toiduvarust osa on ka siiani veel alles.

Töö... hmm. Tööga on nii, et mina ise hindan asju veidi teisiti, kui need, kes ajakirjanikele auhindu annavad. Ma ise olen rahul lugudega, mis on inimlikud, mida loetakse arusaamisega ka pliidi ees pakul ja mis jah noh tõepoolest arvatavasti ei mõjuta Eesti elu muul moel, kui tõstavad pisut tuju, pakuvad arusaamist ja kaasaelamist. Kui ma sekka saan käia istumas mõnel kuldsel toolil ja vestelda tähtsate isikutega, siis tuleb Eesti polariseerumine minu jaoks rohkem ja rohkem välja ja mul on hea meel, et mu töö ei koosne ainult üht tüüpi kohtumistest.

Mul on praegugi üks tore lugu plaanis. Olen mõelnud, et sellega oleks mingis mõttes tore lõpetada üks tööalane etapp, kuid kui midagi ei juhtu (lotovõitu või mingit sobivat pakkumist ei tule), siis läheb kõik edasi nagu on läinud. Ma olen nimelt töötanud praeguses kohas aastast 2008 ja seda on päris palju. Ikka mõtlen, et tahaks korraks rütmi muuta, saada aega teisiti mõtlemiseks, teha pikkkkkk reis seljakotiga või pidada lambaid.

Üks kolleeg teisest toimetusest on mitu korda küsinud, miks ma ometi mõnd raamatut ei kirjuta? No millal? Aga no näis. Ehk teeb elu mõne meeldiva haagi või tuleb endal midagi innustavat pähe, iial ei või teada. Peamine - mitte arvata, et maapind, mis kulub mu kandmiseks, on kogu maailm ning mitte lasta kasukat seljas kopitama.



Kommentaare ei ole: