kolmapäev, 2. august 2017

Sel külmal ja vihmasel suvehommikul

Avastasin ehmatusega, et suvi on peagi möödas, aga mu laps pole kordagi ujumas käinud ega särki seljastki võtnud. No ta muidugi on päevad läbi tööl ka. Aga ikkagi.

Nii et täna hommikul hüüdsin ta tuppa, et mul on hea uudis - ilm on vilu ja vihma sajab, viskasin ärkajale ujukad pähe ja vedasin unise isiku voodist välja.

Meri koos liivarannaga on meist mõnisada meetrit eemal, aga me elame nii nagu seda polekski. Seda seetõttu, et seal on alati palju rahvast, põhi laugjalt madal ja vesi Tallinna lahele omaselt kuidagi sogane. Aga kui on paha ilm, siis pole ju rahvast ka, eks ole.

Ujujaid ka polnud, sest nii hirmus külm oli, ma ei usu, et üle 16 kraadi. Seega läks ujumine kähku ja kogu protseduur koos ratastega randa kihutamisega võttis vast veerand tundi.

Pärast sõi laps rahulolevalt putru ja tundis end nii sportlikuna, et palus end ka järgmistel hommikutel kaasa võtta.

Mul on puhkus lähenemas. Välja vaadates on suur kiusatus kraapida järjekordsed viimased veeringud kokku, jätta mh ostmata uus boiler köögis otsad andnu asemele, riidekapp ja kardinapuud ning teha koos lapsega väike väljasõit laia maaima.

Eile õhtul astus ka Vend läbi teed jooma ja tegi samasuunalisi märkusi, mis põhjustas laiema guugeldamise parimate lennuhindadega sihtkohtade leidmiseks.

Eks vaatame. Mul on Eestis ka hulk sõite plaanis. Vend tegi auto korda (vahetas ära käigukasti), mis maksis ka siiski mõningase kopika. Kui ta nüüd õlitilkumise ka kinni saab, siis võingi hakata kõigile kohe külla sõitma vurinal.

Loo illustreemiseks lisangi siia vana käigukasti pildi, kus on näha ka augud, mille tegi miski puruks läinud kolb. Et noh. Siis on asi kohe selge.




Kommentaare ei ole: