Täna koju jõudes sain kuulda, et päeval kutsuti eksämmale kiirabi, sest ta tundis end kehvasti ja on üldse väga vilets.
Ta on küll minu osas alati pisut veidrat käitumisjoont ilmutanud, kuid kõmpisin teda siiski vaatama.
Tavapäraste dresside ja mutinahast mantli asemel oli ta selga pannud sinise siidpluusi, mustad püksid ja tumerohelise sooja kampsiku.
"Kuulsin, et arst käis," viskasin ennast istuma, "kas valutab kuskilt?"
Käbedalt sättis ta ennast mulle kõrvale.
"Sellist kohta polegi, kust ei valutaks, " alustas ta jutukalt ja jäi siis toppama.
Rääkis sõna siit ja sõna sealt, kuna minu juttu ei paistnud suuremat kuulvat, siis olin peamiselt vait.
"89..." pobises ta tasakesi. "Ei võetud haiglasse, kästi laboratooriumisse minna homme..."
Siis ikka sõna siit ja sekka teine sealt edasi.
"Näe, mul on siin see potilill, mulle see meeldib, ilus selline ... kui ma suren siis... sulle meeldib või?"
Ohkasin. Potililli ja asju küll, mõtlesin ja vaatasin lina, mis tal akna ees ripub.
"Näh, mõtlesin ikka, et panen siia kardina, aga noh see kardin kah... näe pesin, triibud on aknal peal ülal. Mõtlesin, et kui haiglast tagasi tulen, siis peaks ikka puhas olema, aga kui ei tule, siis las need triibud jääda."
Heldeke, jahmusin endamisi, talle kutusuti kiirabi, sest nii halb on ja tema pesi enne seda kähku aknaid!
Kuulasin veel, et arst käskinud jalgadele sooja vanni õhtul teha ja et las Karl ikka võtab randa rätiku kaasa ja oh seda head poissi, tõi talle päeval vaarikaid, ei mitte, ubasid kaks tükki.
Asutasin uksest välja, sinna oli tekkinud suur kolahunnik. Ikka tõesti suur noh, minust suurem.
"Näh, tõstsin siin prügi välja, ei jõudnud veel ära viia," vabandas siidsärgis haige jõuetult viibates.
Njaa.
89 on 89.