Mina olin sellel ajal just kuskil Läti-Venemaa piiril karulaanes.
Sündmuskohale kihutanud A. aga leidis eest sellise kirja:
Tulin täna, kui kõik on juba korraldatud ning lappasin natuke sahtleid, et leida mõnigi näopilt. Muuhulgas leidsin hulgaliselt juhiseid, mis andsid kindlad juhtnöörid kirjutaja surma puhuks. Aja jooksul oli neid redigeeritud ja mõne vajaliku kontakti juurde kirjutatud: surnud.
Kuna ta mees suri 80. aastaselt 1994 aastal, siis sellest ajast peale on hakanud tekkima ka erinevaid paberilipikuid, mis teatavad näiteks, et papa koputas öösel kaks korda aknale, nüüd ma suren!
Aja jooksul on ümber kirjutatud ka mitu telefonimärkmikku ning need on jäänud üha õhemaks (otsisin sealt võimalike sugulaste numbreid, ma ei ole ise ühtegi kunagi näinud) ja viimasel on juba üha sagedamalt kirjas minu enda number. Enamasti on suurelt juures ka A. number, algul märkega minija vend, siis lihtsalt vend ja siis lihtsalt A.
Aga seda ei osanud küll keegi ette ega unes näha, et ühel hetkel on just tema see, kes selle ülal kirjas märgitud kombinee peab üles leidma ja selga sikutama.
Hea, kui on toimiv pere, eks ole.
Ja kurb, kui võõrad peavad hädas kõige eest hoolt kandma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar