Reede pärastlõunal istusin oma vesiseid silmi pühkides tööl ja tegin olulist uudist, kui sisse vajus kohe-kohe puhkusele minev meeskolleeg.
"No mis sina siin küürutad nii mornilt!" üürgas ta. "Naerata! Elu on ILUS!"
Pobisesin midagi oma silmapõletikust ja tööst ja siis ta läks tõsisemaks.
"No mis sa siis istud siin," ütles ta etteheitvalt. "Ega keegi sulle medalit ei anna selle eest."
Jee, right, mõtlesin ma eile hilisõhtul Jäneda mõisapargis seda meenutades. Sisuliselt ei lähe tõesti pikemas perspektiivis kellelegi korda, kas ma lähen kesköisele sõdalaste pingi lahti laulmisele või mitte. Ja tegin vapra otsuse - lähen koju!
Selgituseks teiste elukutsete esindajatele - kui tuleb üritusest kirjutada pikk lugu, siis on kohapeal viibimine selline nagu Maša marjakorjamine - veel natuke siin ja siis veel natuke vaatan igaksjuhuks seda ja siis peaks äkki võtma veel tollelt paar sõna... noh ja nii see aeg läheb.
Aga eile oli mul hilja peale jäämiseks isiklik põhjus - simmanipundiks olid KIhnu Poisid ja ma olen ammu tahtnud nende plaati saada ja seda nad müüvad ainult oma esinemistel.
No ega seal midagi erilist ole, aga merelaulud ja laulavad mehed, kes on sünnist saadik jalgupidi meres olnud.
Aga plaate sai ainult vaheajal, nii et pidin nii kaua passima. Seal astus minu juurde reibas naiskolleeg, kes oli esinenud kuskil tantsurühmas.
"Nad olid meil ühel jõulupeol laulmas," viipas ta käega lava poole. "Ja saad aru - neil polnud muud, kui merelaulud! Lõpuks keegi läks ja küsis, et no kas te muust ei oska laulda, nii ära tüütas!"
Tõesti, mida nad siis ootasid kihnlastelt, kes esinevad ka alati triibulistes meremehesärkides?
Kuna ma ilmselt millegi eest medalit ei saa, siis võtan nüüd aja maha ja lähen metsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar