Reedel pidin viima haavatu ühe pealinna haigla traumapunkti. Minuga koos saabusid tibilik neiu ja vene noormees.
Neiu: Oh, ma ei tea mis saab! Ma üldse ei taha, et kipsi pannakse!
Noormees: Mühüh...Noh ei tea ju mis sul seal... äkki peab ainult Fastum geeli peale...
Neiu: (Kiljatades) Niiiiii valus on! Oh... Oi aga see sõnum oli nii armas, mis sa saatsid!
Noormees: (Vahib kohmetult maha)
Mina: (Kõõritan silmad peast, et aru saada, mis neiul viga võiks olla. No ei saa aru.)
Neiu tibitab vahelduva eduga edasi. Vahepeal oigab, teeb lapse häält, sellist ninnunännu, nii hea, et sa said tulla.
Noormehele meenub, et ta nägi avariid päeval: Täitsa lõpp, kus buss pani tsiklile sisse, nii-et pamper lendas ära ja, a tsiklimehel polnd midagi, esimest korda nägin sellist asja!
Neiu: Ah soo...
Noormees räägib edasi palavast päevast, et tahaks ujuma.
Neiu vastab etteheitavlt, et TEMA ei saanud kontoristki välja ja nüüd need valud, oi siit läheb kindlasti siniseks ka jaa.
No mina ei saa ikka veel aru, kust tal midagi viga on.
Neiu pääseb arstide juurde protseduuride tuppa ja jätab oma kodinad poisi juurde.
See tammub. Võtab õpetliku broshüüri, mis räägib marutaudist. Ohkab.
Mingi aja pärast tuleb tüdruk tagasi, oodatakse röntgenit. Poiss annab kähku kodinad ära ja tormab tualetti. Tüdruk on pettunud näoga, aga oigab hiljem uue jõuga. Imestan, et noormees veel vastu peab.
Saan neiu kõnest tuttavale aru, et ta oli päeval tööl kiirustades käega vastu ust tormanud.
Tuleb arst ja varsti tuleb ka neiu - tal kästud apeteegist Lioton 1000 geeli osta käele...
Palju see maksab, sa ei tea vä, kas mul üldse niipalju raha on, tibitab neiu täistuuridel.
Maksa kaardiga, soovitab poiss loiult.
Automaat võttis kaardi ära, ma ei saa ju noh, ma ei tea, palju mul raha üldse on, teeb plika etteheitvat titehäält.
Ma maksan ise, kui sul ei piisa, saab poiss asjast lõpuks aru.
Jah ja mina teen sulle pärast ülekande, säutsub plika ja haagib end kutile külge nagu kaan.
Tõesti: Run, Forest, Run!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar