Olen Hiiumaal. Jätkuvalt tööasjus ja sedakorda on kaasas ema.
Hommik algas nii, et mul oli vaja tingimata näha poebussi tema esimeses või teises peatuses ja siis oli äratus varajane. Pidin kiiresti ka ühe loo ära tegema hommikul enne väljaminekut, aga saime ikka suure kiiruga enam-vähem õigel ajal minema.
Noh poebuss jäi tund aega hiljaks. Ema luges vanu Eesti Naisi ja ootas kuni ma helistasin igale poole ja seal kuskil Nõmba teeristis kõõlusin, siis inimesi pildistasin ja nendega rääkisin.
Peale seda oli kohe kiire, esiteks oli mul kõht kole tühi ja teiseks pidin juba hakkama minema Murdlainetuse proovi Suursadamas.
Taeva kingina selgus, et Kärdlas on avatud tõeliselt supertasemel kohvik, kus saab Tseiloni teed ja sadat sorti kohvi, maitsvat suppi ja hõrgutavat šokolaadikooki.
Sinna sattus ka kohaliku lehe peatoimetaja ja ema ei pidanud poolt tundigi ootama, kuni saime esmase info vahetatud.
Siis panime padavai proovi. Sellega läks paar tundi ära, päike praadis jubedalt otse näkku.
Õnneks saime koos näitlejatega süüa ja pärast ma teadsin lähedal ühte randa kadakate vahel. Kuni ema päevitas, lugesin ma kiiresti meile ja tegin hädapärasemaid töid, ise hiiglaslikke sipelgaid (kuklased?) peletades ja klaviatuurilt kadakaokkaid pühkides.
Kui valmis sain, siis polnud enam midagi juulitada, Kärdlas oli algamas kohe loomaõiguslaste meeleavaldus ja tormasime sinna.
Need jäid algusega hiljaks natuke vähem, kui tund aega. Ka kohaliku lehe vabakutseline reporter ootas närviliselt ja muudkui helistas loomainimestele, et kus te nüüd juba...?
Rääkisin vahepeal politseinikega ja siis lõpuks sai ka meeleavaldajatega ühele poole.
Ema luges ikka neid Eesti Naisi, sain kuskilt terve paki 90-te alguse omi, tõesti päris huvitavad.
Siis ruttasime kultuurimaja juurde WiFisse, panin siva pildid üles koos tekstiga, aga ikka läks aega, kiirus polnud eriti hea. No ema vist tukastas natuke või tegi ta oma ristsõna, mitte ei mäleta. Aga siis oli juba nii kaugel ka, et tuli tagasi minna valgustusproovi, sest ei tea, kuidas juba homme sealt peaproovilt pilte üldse saab.
Napilt saime näitlejate sööklast veel kohvi ja siis hakkas juba peale. Kähku sain vallavanemaga ka ära räägitud ja näitlejatega paar sõna, aga hästi sosinal, neil on proovides kord karm.
Kui apelsinikarva kuu välja tuli ja värvilised tuled põlema pandi, said mul akud tyhjaks ning kerge südamega võisn ära tulla. Ema oli päris üllatunud, kui ma teda tema kahe fliispleedi seest otsima läksin tribüünil.
Praegu ta magab, aga muidu oli tema meelest kangesti huvitav päev.
Mul käib peas kõik ringi nagu karussell, nii loomainimesed, Hele Kõre kui poebuss.
Aga ma ei kurda. Ikka parem, kui kontoris laua taga. Vist.