Nüüd on siis see koht, et sellist Eestit mul oligi hädasti vaja.
Olen puhta yksi mere ääres (tegelt on mereni kolm meetrit), lageda taeva all ja just hakkas pea kohal paistma Suur Vanker.
Mingil ajal ma leidsin, et palju mugavam on magada otse lageda taeva all ja paremat kohta selleks ilmselt polegi.
Taevaserv on mere kohal veel natuke apelsinikarva ja pimeduses tuiavad üksikud sääsed. Nagu selliste asjade kohat kirjtaks Guldbranssen: Ja olla oli otse ebatõeliselt hea!
Siin on üks vana piirivalve torn. Kunagi, kui üks mu tuttav oli kaotanud lähedase sõbra, siis ma tassisin ta siia. Oli soe Hiiumaa sügis, tähed särasid ja öö oli pime. Ronisime koos torni ja olime vait. Ta heitis mulle üldiselt ette, et ma teda ei aita tema mures ja samas ei olnud nõus minuga sõnagi rääkima, nii-et kui ta mulle ühel ööl helistas, siis ei osanudki ma midagi muud välja mõelda, kui temaga ringi sõita.
Ronisin vapralt ka nüüd korruse jagu üles, aga siis avastasin, et torni lauad on puhta pehkinud. Sellega kadus mul usaldus ka rauast osade vastu ja tampisin jälle tasakesi alla.
Nüüd olen lugenud suurepärast luuletust kuust (seni avaldamata, auor mina) ja otsinud kummimadratsi korki. Seda pole pimedas üldse nii kerge teha.
Muuseas, mu tekk on kattunud kastega. Aga see-eest on minu ees silmapiir (tavalise vaatepunkti asemel).