Kuulake seda

Hommikul tööle sõites hakkas auto lõpupoole imelikku häält tegema. A. (nagu Asjatundlik või ka Aldebaraan) vihjas võimalusele nagu võiks olla kütus lõpukorral.
Minu meelest oli kütusekriipsu ja päris põhja vahel ruumi. A soovitas sel juhul koju sõites valmistuda selgitama vihastele autojuhtidele, miks ma tipptunnil keset teed ees seisan.
Tegelikkuses oleks mul seda äärepealt tulnud selgitada vihasele trammijuhile, sest seal Linnahalli lähedal rööbastel see auto seisma jäi.
Minu röögatustega samas taktis suutis ta hüpata enam-vähem normaalsesse kohta mõnikümmned sammu eemal. Statoil polnud sealt eriti kaugel, aga minu meelest polnud asi ikkagi kütuses. Vastikul moel oli mobiil koju jäänud ja ma ei saanud end sinna külge riputada ja maailma appi nõuda.
Nii et kihutasin kanistriga, mis autos juhtus olema, Statoili ja pigistasin sealt paar liitrit paaki. Paagid on ka sellise nurga all, et... Nojah, pärast mõningaid tulutuid käivitamisi läks käru käima.
Ja käis esimese bensiinijaamani ja sealt edasi veel paremini.
Ajakulu pärast nördinult löristasin kodu poole, tuju paranes aga märgatavalt, kui nägin Merivälja alguses üht uhiuuest majast välja keeranud Hondat, millel oli juhipoolne esiratas välja väändunud. Auto oli kuidagi saanud end teele risti ja pani kinni kogu suuna. Sees paistis keegi kätega vehkiv naine.
Taevale tänu, mul läks palju paremini (aga ma ei usu, et viga oli kütuses, näidiku järgi...), aga kui homme väga ei saja, ei puhu kõledat tuult jne, siis lähen tööle bussiga.

Aga eelmise sissekande järjeks nii palju, et täna rääkisin ürituse peakorraldajaga. Esimese asjana küsis ta: kas käisite seal öisel laulmisel... ah nii, ei jõudnud...kahju, kahju, see olevat olnud päeva parim asi...
A ta ise kah ei käinud, nii-et ma arvan, et sinna oli planeeritud ajakirjanikele mingi LÕKS.